Luule Keskagentuur

"Kalevipoeg 2.0" esitlus!

2010-11-03T13:45:00.000+02:00

Homme, neljapäeval, 4. novembril 2010 kl 18.00 toimub uue rahvuseepose esitlus. Kohapeal saab viina, veini, tikuvõileibu ja eht-Kalevipojalikku allapoolevööhuumorit :)

Esika pleiss on Cabaret Rhizome, mis on üks kummaline teatribunker Kaarli pst 9-19. Hakkad alt linnavalitsuse juures üles Kaarli kiriku poole kõndima ja siis, umbes poole tee peal vasakul on üks metallväravaga kangialune. "Cabaret Rhizome" silt peaks ka väljas olema. Lased koodlukul "19" ja uks tehakse lahti.

Kõik tõelised eesti mehed ja naised on oodatud. Need, kes ei tule, on kas tshurkad või ei oska lugeda :)

illustratsioonid valmivad!

2010-07-06T16:09:00.006+03:00

Sain eile Peetri käest esimesed Kalevipoeg 2.0-i illustratsioonide näidised. Need pildid tulevad tõesti vinged kui juba lõpuni tegemata versioonid näevad nii lahedad välja!

Esimene pilt on kuulsast Kalevipoja zombivõitlusest. See on siis moodne versioon Kalevipoja "lauavõitlusest" sortsidega.

Pildil on Kalevipoeg roninud oma dzhiibi katusele, et pealetungivale kollikambale paremini pihta saada. Olukord on üpris kriitiline, sest ebasurnud saavad kuulidega pihta, aga ajavad ennast uuesti üles ja tulevad jälle. Siis tõttab appi üks siilipäine poisikene ja hüüab "Pähe! Ikka pähe!"...

Teine stseen on Kalevipoja võitlus urineeriva hiigelnaisega. Jep. Päriselt ka. Urineeriv. Hiigelnaine. Vs. Eesti rahvuskangelane. Ja siin ei ole ma teinud mingeid väga suuri kaasajastusi, vaid võtnud asja enam-vähem üks-ühele Kreutzwaldi originaaleeposest. Lugege viieteistkümnes lugu ise üle, kui ei usu.

Varsti veel uut kraami!

kalevipoeg 2.0 tuleb!

2010-06-17T20:35:00.007+03:00

Jep, eepose uusversioon ilmub kuskil selle aasta novembri algupoolel!

Toode tuleb sellises mõnusas poketbuki formaadis, mida on hea räpakalt lugeda ja kasvõi bussi unustada. Ei mingit nõmedat luksusköidet, mida üks paks linnapea saaks teisele paksule linnapeale võltsnaeratuse saatel kuskil vastuvõtul üle anda.

Pildid teeb sisse Peeter Allik. Selles mõttes et... mul oli kohe algusest peale teada, et see mees peab uue Kalevipoja illustreerima. Alliku tatsh on täpselt samas absurdivõtmes nagu minu tekst.

Ja pealegi, Allik on Kalevipojaga juba tuttav. Kes mäletab tema visuaalset sõnavõttu mõni aasta tagasi Ekspressis? See oli siis, kui Tauno Kangro teatas, et tema teeb Tallinna lahte paarikümnemeetrise Kalevipoja kuju. "Mis mõttes aint paarikümnemeetrise?" küsis Allik. Ja pani vastu oma versioonid. "Sittuv Kalevipoeg" ja "Oksendav Linda", mõlemad paarisajameetrised väärismetallist puuslikud.

Ühesõnaga, kokku tuleb üks hea kraam.

Senikaua aga... püsige Lainel, nagu ütleb seksuoloog hr. Jänesele, kui viimane kurdab, et asi ei taha prouaga õnnestuda...

Ja hakake Facebookis Kalevipoja sõbraks. Olen kuulnud, et ta on täitsa ogens jorss :)

kas see on mõõk sul taskus või oled lihtsalt häpi mind nähes?

2010-04-07T13:26:00.007+03:00

Vana ja moodsa Kalevipoja vahe on ka see, et moodsas versioonis on hulgaliselt porri. Sellist kõva, higist, lirtsuvat porri.

Vaata, asi on selles, et vana arstipapa Kreutzwald oli suht kombekas vanahärra. Kõik need episoodid, kus Kalevipoeg horisontaaltangot tantsib, on laulikul markeeritud sõnadega "Ja siis nad vallatlesid veidi" või "Kalevipoeg ja Saarepiiga hullasid hetkekese". Sest nii kõnelda oli tollel ajal lihtsalt viisakas.

A kaasajal ütleme me et no mis mõttes!? Juba guugeldades ükskõik mis sõna tuleb hiljemalt kolmandal leheküljel penetratsiooni või oraalseksi pilt.

Moodas eeposes me valehäbi ei kohta. Räägime asjadest nii, nagu need on. Ma olen võtnud vana versiooni paarilauselised ülelibisemised ja kiired vaikimised ning arendanud need paarikümneleheküljelisteks kirjeldusteks. Tulemus on see, et kogu "vallatlemine" ja "hullamine" on uusversioonis väga, väga, väga detailsete seksistseenidena välja kirjutatud.

Sest, noh, kuigi mõned siin uih-aihitavad sellise asja peale, siis mida te tegelikult oma kodus suletud kardinate taga teete? :)

Väike näide ka. Moralistid, ärge edasi lugege...

Lõik laulust 4, "Kalevipoeg ja emopiiga"

Tõstis piiga maasta lahti,
kempsupõrandalta üles,
tiris pliksil püksid alla,
stringikesed säärte peale,
vuplikesed põlve alla;
kompas kämblal hargivahet,
sõrmitses salapaigakest,
tulikuuma tussikesta,
palavikus puhmakesta,
paistetanud põsekesi,
härmamärgu huulekesi,
alla lasknud avausta.
Käperdas Kalevipoeg,
otsis näppudega teeda,
urgitses seal niisket urgu.
sõitis sügavale sisse,
otsis tütriku hotspotti,
ning kui lõpuks leidis selle,
vajuteli vägevasti,
pressis kohakese pääle,
kompas lihast kellanuppu,
tegi selle ümber ringe,
näppis nagu naljatades,
pani piiga puhkimaie,
pead selga viskamaie,
keha kaarde painutama.
Karjus neiu hullus hädas,
hüüdis hingeahastuses:
"Oi fakk oi, ma tulen jälle!"
ning siis viskles vägevasti,
jõnksuteli jalgasida,
keeruteli käsivarsi,
pööriteli peffikesta,
kukkus jälle kummargile,
Kalevite käte peale,
kangelase kaisutusse.

...

Nii, sellel nädalal asun ümber kirjutama laulu nr 6 ehk "Soome sepp, mõõga ostmine ja tüli". Jällegi, legendary stuff. Seekord on tegu siis Soome Põrguinglitega, vanade tuntud relvakaubitsejatega, kellelt Poeg läheb püsse ostma ("mul on vaja relvi, palju relvi") ning pärast tõmbab ennast täitsa drunxi ja tapab ühe Põrguingli kogemata ära.

laul nr 5 valmis!

2010-04-05T23:17:00.005+03:00

Nii, nüüd võib magama minna, tänane päevatöö on tehtud, laul nr 5 ehk "Kättemaks tuuslarile" on valmis ja värsistatud.

Mõni sõna sellest, kuidas ma üleüldse seda eepost kirjutan.

Novot, ma teen seda põhimõtteliselt samamoodi nagu tegi ka omal ajal Kreutzwald. Alguses kirjutan valmis proosateksti ja seejärel värsistan. Kumbki on supererinevad vormikeeled, hoopis erineva rütmiga ja tekstivõtetega. Seetõttu jäävad mitmed proosa asjad regivärsist välja; ja regivärsile omased kordused ja riimid tulevad juurde alles selle kirjutamisel.

Siin näiteks üks versus teine. Järgnev episood on sellest samast viiendast laulust, kus Kalevipoeg on Soomes ja otsib oma ema Lindat, kelle Soome tuuslar on pizdiiti pannud.

Kalevipoeg läks Helsingis eestlastest bussijuhtide juurde. "Kas te olete näinud minu ema, Lindat, Kalevi leske, Eesti rahva ema?" küsis Kalevipoeg bussijuhtidelt. Bussijuhid mäletasid veel vana Kalevit, teadsid kaunist Lindat, tundsid ära kalevipoja, kuid neil ei olnud anda ühtegi vihjet. Ning läksid tagasi liinile.

Ja nüüd sama asi regivärsis.

Otsis üles bussijuhid,
Eestist tulnud töökad mehed.
Küsis nendelt kuulujutte,
uuris uusimaid uudiseid,
"Kas on nähtud minu ema,
kuuldud miskit Lindakesest,
Kalevite lesekesest,
Eesti rahva emakesest?"
Bussijuhid vastasivad,
vana Kalevit austasid,
kaunist Lindat mäletasid,
Kalevipoega hindasid;
kuid ei olnud näinud Lindat,
kuulnud miskit kenakesest,
Kalevite lesekesest,
Eesti rahva emakesest.
Läksid tagas' liini peale,
bussirooli keerutama,
kohalikke sõidutama.

Novot, selline lihtne töö see kirjutamine ongi :)

Aga mis siis ikkagi toimub kurikuulsas laulus nr 5, mis on üks nendest, kus Kalevipoeg näitab üles põhjendamatut vägivalda ümbritseva suhtes?

Noh, originaalis on see laul, kus Lindat röövida üritanud tuuslar, "maag", leitakse Kalevipoja poolt üles ja tehakse päris korralikult tümaks. Kalevipoja uusversioonis on Soome tuuslar saanud endale uue nime: Matti Nykänen. Tuntud naisepeksja ja muidu sportlik vend.

Tema ongi siis see, kes tahab Eesti naist Lindat endale Soome ära viia, kuid kõik plaanid lähevad korralikult pekki ja Nykänen lõpetab redus kuskil Põhjalas. Kalevipoeg peilib ta aga sealt välja ning läheb teeb korralikku märulit. Lõpuks kallab kogu Nykäneni villa pentsuga üle ja viskab lahkudes tiku üle õla, nii et plahvatus teeb kogu pleisi maatasa. Kuid rahvuskangelane on nii kõva säga, et ta ei vaata isegi üle õla tagasi.

Kas ma juba ütlesin, et KP2.o-is saab kõvast äksönit olema? A pornostseenidest rääkisin?

kalevipoja vaenlased

2010-04-03T22:44:00.009+03:00

Kõigil kangelastel on olnud alati pahalasi, kellele sõõrmesse sõita. Sherlock Holmesil oli doktor Moriarty. Batmanil Joker. James Bondil dr. No. Ansipil Savisaar.

Kalevipojal on neid vaenlasi hulgem. Vanast eeposest meenuvad muuhulgas Sarvik, sortsid, Soome tuuslar ja mongolid. Eestil on alati olnud palju vaenlasi, seetõttu on loogiline, et ka Eesti rahvuskangelasel on kogu aeg käed tööd täis.

Kalevipoja uusversioonis on vanad vaenlased elanud läbi uuenduskuuri. Iidsed kollid on apgreiditud kaasajale relevantsemateks monsteriteks. Selliseks, kes ajavad ka päriselt hirmu nahka.

Muidu on nii, et kui ma ütlen Sarvik, siis te küsite, et mis mõttes? See on ju mingi jotade õlts?

Pankur on uus Sarvik. Jah, olgu uue Kalevipoja põhipaha Pangahärra ise.

Väike tatine elukas,
nagu Yoda Tähesõjast,
teravate küünistega,
suure kongus nospeliga,
silmaaluskottidega,
seljas oli must sabakuub,
peas tubli torukübar,
põsed lötendasid tuules,
pilk tal vilas ringi nagu
lasteporno levitajal.

Pankur ajab sadadel tuhandetel päriselt ka hirmu nahka. "Pangahärra tuleb ja võtab teilt veel lõpuni maksmata ridaelamuboksi ära". See on palju jubedam kui "Sarvik tuleb ja võtab teilt hinge ära".

Aga see ei ole meil ainus timeswitch. Soome sepa pundist, kes originaalis müütasid Kalevipojale üht vinget mõõka, on saanud Soome Põrguinglid, kes on tuntud oma relvaäride poolest. Karjamurdjatest huntidest on saanud autosid rüüstavad narkomaanid. Ja nii edasi.

Eriti uhke olen ma selle üle, kuidas lõpulahingute "raudmehed" uusversioonis välja kukkusid. No mõelge, millised on kaasaegsed terasest düüdid? Sellised hirmutavad. Sellised, kes kõigist üle sõidavad. Sellised, kes kogu maa ja ilma ära suudavad vallutada.

Jep, terminaatorid. Väga raudsed mehed, kas pole. Paljastamata lõpulaulu kogu plotti, võin öelda, et seal on mõned väga vinged stseenid, kus robotid inimestega võitlevad, Matrixi ja Terminator Salvation parimate traditsioonide põhjal.

Põlesid Eesti kirikud,
põlesid ostukeskused.

Ühesõnaga, eeposes saab olema kõvasti vaenlasi. Ja kõvasti Kalevipoja äksönit nende vaenlasetega. Sellist vägevat laserkahurite-tuumapommide-arnoldschwarzenneggerilikku äksönit.

misasi on regivärss ja kuidas seda süüakse?

2010-03-26T09:25:00.007+02:00

Nagu ennist demotud, siis ka Kalevipoja uusversioon tuleb regivärsis. Mulle tundus, et üks eepos peab olema ka eepilises kõnepruugis, ja noh, eesti keeles regivärss on see aine, millest on tehtud jumalate ja rahvuskangelaste kõne.

Poliitikud võiksid hakata kõnesid regivärsis pidama. Mõjuks võimsalt.

Okei, aga misasi see regivärss siis on? Wikipedia ütleb, et regivärss on neljajalaline trohheus. Tähendab see seda, et regivärsis on neli silbipaari, kus silbipaaris esimene silp on alati rõhuline ja teine rõhuta.

Näide. Loe järgmisi ridu nii, et suurtähtedega silbid on rõhutatud, väiketähtedega rõhuta.

TÄ-na-SI-da TOI-me-TU-si
Ä-ra VIS-ka HOM-se VAR-na.
(Kalevipoeg 1.0; 3. laul, "Linda röövimimine")

KA-lev VAS-tas PIL-ka-MI-si,
NAE-ra-TAS ta TO-re-DAS-ti:
"MUL on VÄ-gev NAHK-ne SÜS-tal,
TEEN sul TUI-mes-TA-va-SÜS-ti!"
(Kalevipeg 2.0; 4. laul, "Saarepiiga")

Täts it. Niimoodi kaheksasilbiliste ridadena ma seda eepost siin nüüd kirjutan. See pole eriti keeruline, sest enamus eestikeelseid sõnu on paarisarvu silbilised (ka käändes). Trikitamiseks läheb siis, kui tuleb ühe-, kolme-, viie- või seitsmesilbilisi sõnu kompunnima hakata. Siis tuleb hakata kombineerima, mingeid naljakaid käändelõppe kasutama ja muidu feikima.

Ja silpe sõrmedel lugema. Üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse-kaheksa. Pool ajast istun ja loen sõrmede peal arve, nagu koolipoiss, kes õpib kümne piires arvutama.

kalevipoeg ja zombid

2010-03-22T22:54:00.006+02:00

Oot', mis mõttes, küsite.

Jah, Kalevipoeg 2.0-is on ka zombid sees. Aga pole vaja muretseda, rahvuskangelane sõidab neile kerge vaevaga lõuksi.

Üleüldse, algupärases eeposes on päris kõvast kaklusi: kaks korda kuradiga, raudmeestega, kuradi käsilastega, huntidega, vene vallutajatega jne, jne. Uusversioonis on kõik need lahingud sees.

Kreutzwaldi ajal olid igastsugu sortsid ja kurivaimud need, mida rahvakultuuris kõige enam kardeti, sest need keerasid kihva karjaõnne ja viljaõnne ning võisid viia ka lapsed ja vanainimesed metsa ja kõrvaldada elavate kirjast.

Meie "rahvakultuuris", populaarkultuuris, jagub samuti igastsugu kolle ja koletisi. Zombid on üks loogiline valik. Lapsed kardavad neid. Täiskasvanud kardavad. Mina kardan neid.

Nii et kuulus lauavõitlus, kus siil KP-le nõu annab, on mul muteerunud zombi apocalypse'iks. "Serviti, ikka serviti!" soovituse asemel on "Pähe, ikka pähe!", sest noh, me kõik teame, mis on parim viis ühe lämiseva tsomppari maha võtmiseks.

laena mulle klaviatuuri, vanemuine

2010-03-21T18:33:00.009+02:00

No okei, ma tulen nüüd kapist välja ja räägin, millega ma viimased paar kuud tegelenud olen. Et miks mu sõbrad pole mind ammu näinud. Ja miks siin blogis on viimane sissekanne lume teemadel (siiski, hetkel veel väga napilt aktuaalne).

Ma kirjutan raamatut. Õigupoolest, eepost. Õigupoolest, uusversiooni Eesti rahvuseeposest "Kalevipoeg".

Väljavalitud on sellest projektist juba kuulnud, ning mõned ka mahlasemaid palu lugeda saanud, aga nüüd siis karjun kohe kõva häälega.

Mis seoseid teil Kalevipojaga tekivad? Noh, minu jaoks on Kalevipoeg olnud alati üks mõttetu igav taies, mida sunniti koolis lugema. Oli mingi tüüp, kes komberdas oma mõõga otsa ja sai surma. No tore, meil eestlastel on siis selline rahvuskangelane. Hollandlastel on Thijl Uhlenspiegel, vigurivänt ja surematu. Kreeklastel on vapshee vinged vennad, kes jooksevad, hüppavad ja möllavad jumalatega nii kuidas tahavad. Juutide rahvuskangelane on üldsegi eriti kõva, Jumal ise.

Ja meil -- mingi alkoholismi kalduv idikas, kellele peavad madalamad imetajad seletama, kuidas saematerjaliga tuleb pahalasi mätastada?

Jama! karjus Kirsfeldt.

Ja seetõttu tekkis mul möödunud aasta lõpul mõte kirjutada Kalevipoeg 2.0. Teha vanast nõmedast eeposest uusversioon. Tuua tegevustik kaasaega, ning teha sellest selline korralik action-pornvärk a la Quentin Tarantino. Teha "rahvuskangelasest" tõeline superkangelane. Selline, kes killib kõik kollid, sebib kõik tshikid ja näeb seda tehes ka cool välja. Midagi James Bondi ja Chuck Norrise vahepealset.

Hakkasin aastavahetusel kirjutama, ning tänaseks päevaks on Kalevipoja kahekümnest laulust 10 purgis, kahe täismõõdus draftid olemas ning kõigi ülejäänute timeshifti ideed ka olemas.

Tempo on olnud suht karm. Lähedased kannatavad (aga peate kuidagi vastu, eks, kall? :) ja uneaeg ka. Ega's muidu ma reedel Kuldmunal silmad kinni ei kõndinud.

Aga asi liigub, mis tal muud üle jääb :) Põhimõtselt on siin plaan edaspidi kirjutada sellest, kuidas kirjutan. Mõte on mitte väga kauaks kuskile ära kaduda, aga noh, nüüd te vähemalt teate, kui nii peaks juhtuma.

Siin ka väike sneak-peek. Jep, asi on regivärsis. 400 lehekülge regivärssi. Uah.

Laul 3, "Kalevipoegade jahilkäik"

Kalevite noored pojad
läksid rahu valvamaie,
Afganistaani teenimaie,
kõrbe mööda kõndimaie,
liiva sisse luusimaie,
ESTPLA mundrit kandemaie,
islamiste nottimaie,
terroriste tappemaie,
pommipanipakadesse,
salarelvalaboreisse.
et saaks rahu maale tulla,
et afgaani lapsed saaksid
jälle sealiha süüa.

Kalevite kangelastel
olid pardal mõned püssid
NATO relva rauakesed,
automaadid abimeheks,
kuulipildujada kaelas,
tapvalt dum-dum kuulisida,
laserkiire kahureida,
plahvatuse pommisida,
lõhkamise laenguida.
Saadeti neid luurekäiku,
korda majja peksemaie,
paharette otsimaie,
pommivöödes poisikesi,
salapommi panijaida,
paha plaani pidajaida,
kalazhnikovi käristajaid,
varitsusest tulistajaid.

Kalevite kanged pojad
mürisesid mägedesse,
sõitsid otse orgudesse,
kihutasid ohtudesse.
Kaljunukil kükitasid
varitsusest tulistajad,
seljatagant sahkerdajad.
Suitsetasid oopiumi,
palvetasid päevad läbi,
pihku peksid pidevasti.
Kui seal sõitsid Eesti mehed
pahaaimamatult platsi,
äkitselt kui püha viha
langes Kalevite pääle kuule,
tuhandeida terroriste,
massiliselt musulmane.
Aga kõige noorem venda
andis pardakahuritest tulda,
küttis karvikutel tina,
virutas neist vere välja.
Vennad panid seljad kokku,
seisid kakeluse keskel,
tapsid tõpraid tosinates,
surmasivad sadadella,
killisivad kõik nad ära.
Lõpuks kange noorem venda
hampelmannid habetpidi
köitis kokku suureks pundiks,
viskas kogu kirjut kimbu
hummeri pagasnikusse. //

kuradi lumi

2010-01-18T18:56:00.003+02:00

Mäletate, alguses oli see lahe. Valget värki tuli ainult lehekirme jagu. Siis nii, et varbad hakkasid maha jälgi jätma. Ja siis niipalju, et vaatasid hommikul aknast välja ja hüüdsid mõttes, et "juhhei, sellel aastal saame valged jõulud!". Mitte keegi ei tundnud lume vastu trotsi, vaid kõigi hing oli täis suurt rõõmu. Minul kaa. Oo jaa.

Siis aga hakkas seda värki taevast juba kõvasti juurde hiilima, täiesti hääletult. Varsti leidsime, et lumi pressib sügavamates hangedes saapasäärest sisse ja see oli kuidagimoodi saanud ka asjade allküljele. Räästaste alla. Kangialuste lagedesse. Puuokste allküljele. Mis mõttes? Kuidas saab ülevalt sadav asi saada kuhugi alla?

Ja siis tuli seda nii palju, et autod jäid hoovi kinni ja kojamees tõi külmetavatele majaelanikele hõõgveini, et neil oleks hea oodata, kuni ta nende masinad välja kaevab. Ma vihastasin, kui autovõtmed hange kadusid ja ma lukuabi tellisin ja nad midagi teha ei suutnud, lõid ainult autoakna katki, mispeale ma ütlesin, et "aitäh, seda ma oleksin osanud ka ise teha" ja keeldusin arvet maksmast.

Aga siis prantsatasid terved jäätunud ookeanid taevast alla ja katsid linna tornitippudeni.

Jäi väga vaikseks.

Meie maja tundub nüüd täiesti tühi. Võib-olla on kõik teised oma vooditesse ära surnud; ei oska öelda, sest külmas ma mingit roiskumise haisu küll ei tunne. Nad võivad seal vaikselt pikutada kevadeni, härmatisetriip ülahuulel nagu lapsel, kes on ahnelt piima joonud.

Praegu on akna taga umbne valge sein. See õhkab jahedust ja tappis ära esimesel ööl kõik aknalaual olevad toataimed. Me murrame akna taga olevast seinast jääd ning paneme kamakaid oma palavatele otsaesistele, et toa paksust õhust (ventilatsioon on ammu täis tuisanud!) tekkinud peavalu leevendada.

"Jääaja" multikas ja "The day after tomorrow" on meie majas täiesti keelatud kraam. Need ei aja enam kedagi naerma. Neid ei vaadata enam mitte kunagi. Õigupoolest, plaadid kadusid vist kuhugi ära, eks.

Käpikutes teksti trükkimine on kohmgkdakas.

Kampsunis vannis käimine ei ole fann.

Aga midagi lahedat on ka. Trepikoda on nüüd kelgurada. Tunne on nagu muumidel selles talveloos. Väga lahe. Kui hakata kõige kõrgemalt korruselt alla sõitma, siis saab ühe hooga välisukseni välja põrutada, kui iga trepimademe peal küljega kaapsu võtta ja kõik korrused ühe jutiga alla sõita. Muidugi kogu asi on nüüd pärast paari nädalat täielik bardakk, sest koristajat pole näha olnud. Küll kunagi jõuab sealt kõik need kelgutükid, käsipuu vastu põrutatud ninavere jäljed ja ühe lumememme jäänused ära likvideerida.

"Muumioru lood", hah. See oli lapsepõlves üks mu lemmikraamatuid. Aga nüüd on varsti "Muumia-oru lood," kui asi veel nii kaua jätkub. Me kõik külmume kangeteks kalapulkadeks, mida järgmine tsivilisatsioon hiiglaslikus mikrolaineahjus sulatama hakkab.

Tegelikult, minus ei ole enam trotsi. See on ammu kadunud. Lumi murdis selle. On midagi muud.

Öösiti näen ma nüüd ainult üht und. Et ma ärkan hommikul üles, ja kogu lumi on ära sulanud. Ja mitte niimoodi, nagu oleks kevad tulnud, vaid on hoopis selline tunne, et kogu uputus kestis ainult ühe päeva. Muru oli kogu selle aja lihtsalt paksu valge vaiba all. Peenrad ka. Ja puud on täis rammusaid rohelisi lehti. Suvi oli lihtsalt varjus.

Ma lähen lühikestes pükstes välja. Mul on vana hea "Landeshauptstadt Kiel" kirjadega riidekott ujukate ja rätikuga õlal. Äkitselt kuulen kellegi avatud aknast seda lugu.

Vot see on mu sees.

luule keskagentuur aastane!

2010-01-10T20:20:00.001+02:00

Siin räägib teie kapten.

Täname kõiki reisijaid, kes on viimase kolmesaja kuuekümne viie päeva jooksul rännanud koos Luule Keskagentuuriga.

Meie praegune lennukõrgus on endiselt sada kilomeetrit üle merepinna, välistemperatuur on miinus viiskümmend kraadi, ning see vaikne kopsimine, mida te akende taga kuulete, on tekitatud näljaste tihaste poolt. Palun ärge aknaid avage, sest nii kõrgel elavad linnukesed, kes rebivaid teid kohe tükkideks.

Tuletan meelde, et me oleme käinud väga eriskummalistes kohtades.

Ajamasinaga Pariisi kohvikutes naisi lantimas.

Näinud esimest sinisilmalist inimest planeedil Maa.

Valinud välja kõige sobivama muusikapala autoõnnetusteks.

Tapnud lapsepõlve.

Valitsenud maailma.

Pidanud pulmi jääl.

Ja teinud sada ja viiskümmend muud peatust, trikki ja kummalist kohtumist. Soovin teile meeldivat reisi jätku. Tagasihoidlik algus on igatahes tehtud.

masinate armuelu

2010-01-06T14:13:00.007+02:00

Kõik need elektrilised, juhtmelised, bensiinilised, mootorilised, käigukastilised, patareilised, on-off-nupulised, põrisejalised, surisejalised, mürisejalised, automaatjuhtimiselised masinad, mis sind ümbritsevad, on tegelikult ühed parajad kiimakotid.

Sinu arvuti on armunud sinu jõulukuusetuledesse, sest viimane on nii tohutult sale, särav ja graatsiline. Kui sa õhtul magama lähed, siis hiivavad nad ennast oma pesitsuspaikadest lahti ja teevad sugu keset elutoa põrandat, vaibal.

Kui sa leiad mõned kuud hiljem oma toanurgast väikese läikiva ja vilkuva Maci läppari, siis tea, et see on nende salalaps. Jõulukuuseehted kandsid seda hoolega oma südame all. Nad nägid raseduse ajal välja, nagu elevandi alla neelanud madu Väikse Printsi raamatus.

Järglasi on teistelgi masinapaaridel.

Välgumihkli ja pesumasina laps on seade, millega saad kogu oma musta pesu ära põletada.

Helikopter ja buss saavad järglaseks õhusõiduki, mis peatub iga posti juures.

Vabadussamba ja Volvo salalaps on auto, mis kihutab öösiti ringi, tuled kustus.

Kõrvaklapid armastavad CD-mängijat. CD-mängija armastab kõrvaklappe. Äktsident. Tulemuseks on muusikakeskus, mis mängib mussi aint iseendale.

Köögikombaini ja satelliiditaldriku laps on masin, mis su majakatusele toidujäätmeid pillub.

Fotokas ja pardel saavad järelkasvuks aparaadi, mis ainult habemeid pildistab.

Elektrihambahari ja vibraator. Nende laps on... well... hüperaktiivne, karvane ja mõeldud suhupistmiseks.

Ainult iPhone jääb elu lõpuni vanatüdrukuks. Lihtsalt piidleb ennast peeglist. Nühib rahulduseks oma ekraani. Hoiab ennast liiga kaua, kuni ta on ühel hetkel liiga vanamoeline ja keegi ei taha teda enam.

aborigeenid

2010-01-05T20:40:00.003+02:00

Aborigeenid rändavad mööda kõrbe, otsides vett. Nad on alati liikvel, sest ka vesi ei püsi paigal.

Igal ööl teevad nad endale okstest ja vitstest väikese varjualuse ja puhkavad seal. Keegi ei ole kunagi peatunud ühes ja samas kohas kaht ööd järjest.

Nad on nii elanud sada tuhat aastat.

Kunagi aegade alguses olin ka mina üks nendest. Me ei olnud "aborigeenid", ega elanud "Austraalias", vaid me olime Inimesed ja elasime Maailmas.

Minu nimi oli Vaikne Kivi. See oli minu avalik nimi, millega nimetasid mind hõimukaaslased, kuid minu salajane nimi oli teada vaid minule ja minu unenägude seletajale.

Ma olin esimene inimene, kes ehitas endale maja.

Mind ei mõistnud keegi, kui ma jäin hõimust maha ja ütlesin, et ma tahan teha varjualuse, milles saab olla järjest kaks ööd. Sada ööd. Tuhat ööd. Sada tuhat ööd.

Nad kutsusid mind nendele teadaoleva nimega ja ütlesid, et ma olen rumal.

Hommikul olid nad läinud ja ma hakkan tööle keset lagedat kõrbe, mis põletas mu jalgu ja silmi. Kogusin savi, niisutasin seda omaenese süljega ja kütitud loomade verega, ning vormisin sellest telliskivisid.

Ma ladusin need müüriks. Jätsin sisse aknaavad. Ja ühe koha ukse jaoks; ja kujutasin ette, kuhu tulevad magamistoad.

Ma ehitasin maja, mis oli täpselt samasugune, kui kunagi seitsmeteistkümnendal sajandil sai olema üks Amsterdami kanali ääres olev kaupmeheelamu. Välja arvatud lillepotid akende peal, sest mul polnud lilli, vaid kasutasin dingode pealuid.

Ma olin lõpuks nii kuiv, et isegi keskpäevapäikesest kuum liiv niisutas mind.

Kuid minu maja oli valmis ja ma imetlesin selle sirgeid seinu, mis kasvasid välja pragunenud kõrbepõrandast,

Minu hõim tuli järgmisel aastal oma ringiga minu juurest läbi.

Ma ütlesin neile, et mulle hakkas see majavärk meeldima ja ma ehitan kõrbe täis kauneid savist losse, milles me saame puhata oma veeotsingutel

Nad naersid koos minuga. Minu üle. Kuid mul oli juba silme ees ühe Gaudi maja vaade, mille järgi plaanisin teha oma järgmise elamise keset kuuma maailma.

ninanokkimise ülistuseks

2009-12-20T23:28:00.009+02:00

Mind teeb teinekord kurvaks see, et suured filosoofid on aastatuhandeid raisanud aega omast arust jube olulistele asjadele mõeldes, jõudmata ühesele järeldusele, tulutult, õnnetult, kuid pole poetanud sõnakestki elu ühe suurima rõõmu kaitseks, ninanokkimise ülistuseks.

Selles juba nagu on midagi.

Kerge sügelus kuskil ninasõõrme sees. Paned sõrme sinna sisse, täiuslikult täpselt sobivasse niiskesse urgu. Tunned sõrmega, et seal on midagi kõva ja ilusat. Mitte mingi löts värk, vaid krõbeda kooriku ja pehme südamikuga kaunitar. Klammerdunud sinu sooja ihu külge nagu pärlist rase auster kullalastis uppunud Hispaania galleoni voorikuju rinna küljes. Nagu teemant, mis on Aafrika südames, mustast kivist kalju südamikku rajatud käigu seina küljes poolripakil, ootamas vaid väsinud kaevuri õrna sõrmenipsu, et lõpuks päevavalgele tulla.

Sa paned oma küüne selle tükikese taha ja naksad ta lahti. Nihutad sõrmeotsaga mööda sõõrme sisepinda ninaotsani ja võtad välja, nimetissõrme ja pöidla vahele.

Kõva ja pehme üheskoos. Veeretad seda sõrmede vahel, ja naudid laskilaskmise ootust nagu armastaja, kes veeratab õrnu sõnu oma mõtete vahel, enne nende lahtilaskmist oma kallima meeltesse.

Ninanokkimine on nauding.

Sellest on nii vähe kirjutatud, et see on lausa kuritegu. Seda peetakse ebasündsaks. Selle liiale on antud meditsiiniline nimi rhinotillexomania, kuid kes ütleb, millel on ninanokkimisega liiale mindud?! Ja kui sellest on keegi kirjanik kirjutatud, siis pigem negatiivse alatooniga. Ainukesena meenub mulle James Joyce'i romaanis "Ulysses" üks lõik, kus Simon Dedalus kõnnib mõtiskledes rannal, nokib nina, ning taskurätikut leidmata

laid the dry snot picked from his nostril on a ledge of rock, carefully. For the rest let look who will.

Kusjuures, kas olete märganud, et ninanokkimine on jube sarnane haavade näkitsemisega. Mõlemas mängivad olulist rolli servad, küüned, niisked südamikud ja see värske tunne, kui kuiv kork õrna naha küljest lahti tuleb.

Nina nokkides olete naine ja mees üheskoos, androgüünses-autonoomses suguühtes keset oma nägu.

Ja ärge öelge, et siin on ükski sõna, millega te ei nõustu; või ükski tunne, mida te ei jaga. Tunded, mida te võib-olla isegi vaikselt ihalete, ja võib-olla isegi just praegu piidelete kergelt näpuotsaga oma ülahuule juures, hoides ennast tagasi, nautides mõtteid tulevasest kriipimisest.

Sõbrad, ärge häbenege oma kirge. Ülistage seda võimalusel. Ja nokkige mulle üks hea volask.

minu onu

2009-12-10T22:33:00.003+02:00

Minu onu on tuntud kakleja. Noorpõlves seljatas ta Lurichi, nii et viimane sai külma maa peal lamamisest kopsupõletiku ja pidi aastaid triiksärgi all sinepiplaastreid kandma.

Minu onu, vana riiukukk, oli see see, kes õpetas mind iseenesega võitlema. Temalt sain teada kõik poksimise rusikareeglid.

porr

2009-11-27T11:39:00.003+02:00

Ma teenin põhitöö kõrvalt veidi lisa, kirjutades pornofilmidele dialooge. See ei ole eriti hea teenistus, kuna need ei ole filmid, milledes tekstil oleks kandev roll. Kuid see on vaheldus. Ja ka seal on teinekord vaja öelda välja mõni kõva sõna. Kui te saate aru, mida ma mõtlen.

Kõik sai alguse mõned aastad tagasi, kui ma olin ühel peol ning tegin hulga kahemõttelisi nalju, ikka stiilis "vabandage, preili, ma olen lõvi tähtkujus sündinud; kas teie olete neitsi või on juba liiga hilja?".

Õhtu lõpuks astus mulle ligi üks vanem härrasmees, kes oli huviga minu tegevust pealt jälginud, ning kutsus mind veidi kõrvale. Ta ütles, et minus on potentsiaali. "Kas selles, et saada süüdistus seksuaalses ahistamises?" küsisin vastu. Ta vastas, et selles ka, kuid et minu tõeline potentsiaal on võimes toota kahemõttelist teksti. "Kui sellest ainult kahemõttelisuse välja saaks, ja see oleks palju enam ühemõtteline," ütles ta tõsiselt.

Selgus, et ta on pornokate produtsent, kes otsib talendiga tekstikirjutajaid. "Äkki teed mulle ühe proovitöö?" küsis ta. Olin hoobilt nõus, sest armastan suurt kunsti.

Minu esimene proovikas oli dialoog religioossele pornokale "Jesus is coming!", kuid esimene tõeline haltuura, ma mõtlen, esimene põhiteenistuse kõrvalt mõnuga tehtud töö oli hoopis "Televiisoriparandaja XIV". Ma tunnen sealse lennuka dialoogi pärast senimaani uhkust, ning alati kui võimalust, etendan sõprade ja tuttavate seltskonnas mehise televiisoriparandaja ja õrnukese preili, tema kliendi, dialoogi, imiteerides kummagi poole hääli.

Preili: Mu magamistoa telekas on vist rikkis, sest see näitab ainult kanalit 69.

Televiisoriparandaja: Läheme vaatame järgi. Ma võtan oma universaalpuldi välja.

Aeg-ajalt ütleb produtsent mulle ikka, et "Kirsfeldt, ühemõttelisemalt, ühemõttelisemalt!", ning ma proovin, kuid teile, mu sõbrad, võin tunnistada, et seda on väga raske teha, sest ma ei taha peent tundedraamat ära rikkuda. Ma ei soovi, et kangelased purskaksid kangelannadele sõnu otse näkku. Kui te saate aru, mida ma mõtlen.

Seetõttu olen ma muutunud veidi salakavalaks. Viitan antiikkultuurile ainult läbi ridade. Proovin olla oma sõnumis nii varjatud kui vähegi võimalik. Hoian kahemõttelisuse aurat. Ma ei ütle midagi frivoolset, vaid kasutan täiesti tavalisi sõnu. Kui miski tundubki nilbe, siis on see kuulaja enda ettekujutus, mitte minu sõnakasutus. Kui te saate aru, mida ma mõtlen.

Sest see on ikkagi filmimuusa, keda ma teenin! Ja temake pole mingi ennast rämedalt paljastav lipakas, vaid auväärt eas daam, aastaid ka juba üle saja. Kuigi, pean ütlema, et paljudele just meeldivadki vanemad naised. Kui te saate aru, mida ma mõtlen.

Minu viimane saavutus on dialoog filmile "Mary armastab vorsti". Ma arvan, et seda videolaenutusest ei leia ja ETV ka ei näita. Kuigi mõnel vähe nishikamal filmifestivalil võib seda isegi näha.

Ma olen uhke sealsete ühemõtteliste kahemõttelisuste üle, ning ka mõnede kultuurilooliste viidete üle, mis õnnestus sisse kirjutada hoolimata produtsendi usinalt tsenseerivast punasest pliiatsist. Siin väike näide sellest, mida mu kangelased seal filmis räägivad.

Stseen -- Mary, kes töötab koolis kokana, teeb süüa. Kööki tuleb noor kutt, kaubatooja.

"Vabandage, kuhu ma oma laadungi võiksin jätta?" küsib kaubavedaja.

"On seda ka palju?" küsib Mary.

"Kotid täis. Nii palju, et sinu keldrisse see küll ära ei mahu."

"No ma ei tea, sinna on küll igastsugu kaupa sisse pandud. Alati on ära mahtunud."

"Kas ma võiksin seda korra vaadata?"

"Palun väga. Aga ettevaatust! Keldrisse sissepääsu ümber on väga libe!"

"Ma sõidan oma kaubikuga kohe siia sisse..."

"Oioi! See on vale uks, sealtkaudu pole juba ammu keegi sisse käinud!"

"Charybdis ja Skylla, tõepoolest, siin on kaks avaust!"

"Proovi sinna, millel on murumättad ukse kohal!"

"Noh, need pole mingid mättad, see on lausa võsa, mis seda sissepääsu ümbritseb!"

"Katsu käsikaudu teed!"

"Ohoh, see kadus kuni küünarnukini sisse!"

"Ma ju ütlesin, et seal on palju käidud!"

Ja nii edasi. Kui te saate aru, mida ma mõtlen.

ärge proovige seda kodus!

2009-11-25T20:58:00.007+02:00

Ma käisin mõni aeg tagasi arsti juures, ning selgus, et mul on vaja südameoperatsiooni.

Arst ütles, et asi on väga tõsine. Ei piisa väikesest kõpitsemisest, vaid vana süda tuleb vaja välja vahetada. Asja nimi on südamesiirdamine, ning kaasaja mõistes on tegu täiesti väljakujunenud protseduuriga. Iga aasta tehakse maaiimas mitu tuhat südamesiirdamist, kuigi esimene õnnestunud transplantatsioon toimus alles 1967. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus kirurg Christian Barnard siirdas uue südame ühele meespatsiendile. See elas küllgi ainult 18 päeva pärast operatsiooni, kuid nii sai alguse praktika, mis on tänaseks päästnud väga suure hulga inimeste elu. Siirdamiseks vajalikke südameid saadakse organidoonoritelt ehk neilt, kes on andnud loa oma südame (või teiste organite) kasutamiseks pärast nende surma. Need on õilsad inimesed, kelle ees ma soovin teha sügava kummarduse.

Minu lugu aga oli keerulisem, sest selgus, et olin esimene, kes jäi operatsiooninimekirjast välja. See on nii tavaline. Kogu oma elu olen olnud esimene väljajääja.

Väga tihti võite mind näha seismas Saaremaa praami järjekorras, vihm piitsutamas mu nägu, kui ma seisan järjekorra eesotsas oma auto kõrval ja vaatan, kuidas laev kaist eemaldub.

Selveris olen alati mina see, kellele kella kuueses trafficus pannakse kassalindile nina ette silt "Pöörduge palun kõrvalkassasse".

Tipis jäin stipist alati esimesena ilma, isegi siis, kui mu kaalutud keskmine oli 5.0, sest siis võeti tähestiku järjekorras ja K oli alati piisavalt kaugel, et joone alla kukkuda.

Ja nüüd öeldi mulle, et kahju küll, aga eelarvekärbete tõttu peame teie operatsiooni ära jätma. Kogu haiglatäis kirurge, operatsioonisaale, masinaid ja narkoosi nii lähedal, aga samas nii kaugel!

Te võite muidugi ise proovida endal kodus südame ära vahetada, soovitati sõbralikult. "Näete, teile on süda olemas, just üks kahekümneaastane noormees sõitis ennast ülekiirusega ilma turvavöösid kinnitamata autos surnuks," ja näidati veel sooja tukslevat punast asja, veidi minu rusikast väiksemat.

Ja ma olin nõus. Ma mõtlen, mis varianti mul oli? Mis varianti saab olla sellel, kes tunneb, et tal on sees nagu põlev propellermootor, mis kõhib ja jätab takte vahele ja on kohe valmis purinal seisma jääma?

Ma võtsin oma uue südame ("Kiirustage, süda ei tohi kaua lahtiselt olla!") karbi sees näpu otsa ja läksin koju. Ostsin kodutee peal Tiimarist paar skalpelli ning apteegist vatipadjakesi ja paki Ibuprofeeni.

Olete te kunagi kodus endale südameoperatsiooni teinud? Mina ka mitte. Kuid minu meeleheide oli väga suur, ning ma tundsin ka trotsi, sest riiklik tervishoiusüsteem oli mult röövimas minu elu ainult seetõttu, et kuskil eelarvereal oli puudu mõnikümmend tuhat krooni. Ma soovisin olla eeskujuks kõigile neile, kes lisaks minule sellest nimekirjast välja jäid. Sest kui ma ka oleksin olnud viimane seesolnu, siis oleks keegi ikkagi olnud esimesena väljas. Võib-olla siis ei oleks ma temale mõelnud, kuid nüüd oli jälle põhjust seista pika järjekorra eesotsas ja eeskujuna näidata, mida sellises olukorras teha.

Liiatigi oli esimese õnnestunud operatsiooni teinud kirurgi eesnimi Christian. Ma lugesin seda heaks endeks, kuigi sellistesse asjadesse üldiselt ei usu.

Otsustasin, et ma teen seda köögilaua peal. Mul on seal vakstu, nii et võimalike verepritsmete pühkimine oleks olnud pärast lihtsam. Ma panin kõik tuled põlema ja raadio ka mängima. Ei ole mingit mõtet lasta tujul langeda, ning õnneks tuli raadiost just David Vseviovi "Müstiline Venemaa", mis on päris hea saade ja David on alati nii muheda jutuga, et selle taustal südameopi tegemine võiks ju olla täiesti lust.

Nihutasin laua köögi keskele lambi alla. Mu köögilaud on selline suur ümmargune eestiaegne asjandus. See käib keskelt lahti ja seetõttu on seal selline pragu ja serv, ning ma mõtlesin pikalt, et kas ma jätan selle prao risti selja alla või piki selga, ning otsustasin, et piki selga, sest nii on mugavam.

Võtsin särgi seljast ja määrisin oma rinna kokku pudelitäie vana rivanooliga, mille olin leidnud arstimite sahtli tagantservast. Lootsin vaikselt, et see pole veel liiga vana, kuigi pudeli peal oli venekeelne kiri "Goden do 1989".

Ma seadsin lauaservale kõik asjad valmis. Skalpellid, vatitupsud, paar traadist riidepuud, millest ma olin painutanud midagi kondikujulist; rauasae, suured kirjaklambrid, niiti, nõelad, käsipeegli ja oma uue südame kenas valges polüuretaanis karbikeses.

Tõmbasin kätte kummikindad. Võtsin sisse peotäie Ibut. Heitsin köögilaua peale pikali.

Praktiliselt ilma tuimestuseta iseendale operatsiooni tegemine ei ole väga mõnus.

Kõige raskem oli teha esimest sisselõiget. Hoidsin vasakus käes väikest peeglit, et paremini rinnaesist näha, ning võtsin parema käega skalpelli ja panin selle teraviku vastu nahka. Lugesin kolmeni ja surusin otsa läbi naha. Esimene sekund või pool ei olnud valu tunda, kuid siis said katkenud närvid aru, et midagi on lahti, ning aisting jõudis ajju. Minu ihu hakkas karjuma. Tõmbasin skalpelli nahast eemale ning vaatasin peeglist, kuidas tume nire voolab mööda kõhtu laiali. Valu oli intensiivne, ning ma hingeldasin meeletult. Käed värisesid ning hetk hiljem kadus nendest ka tunne.

Ma tõmbasin ühe hetke hinge ja jätkasin.

Panin skalpellitera uuesti haava sisse ning vedasin lõike kaela alt rangluude juures kuni rinnakorvi allservani. Tera ei läinud väga sügavale, sest rinnakuluu peal on suuremalt jaolt ainult nahk ja kõõlus. Verd voolas nüüd juba päris kõvasti ning ka Ibuprofeenist ei olnud suuremat kasu. Panin skalpelli kõrvale ja katsusin haava oma rinnal. Surusin sõrmed naha alla ning proovisin sõrmega luid oma rinnakorvis. Need oli väga kõvad, ning ma kobasin laualt rauasae järgi. Ma urgitsesin selle otsaga rangluude vahel, ning lõpuks hakkas see võtma. Mul läks oma rinnakorvi ülevalt alla lõhki saagimisega üle tunni aja, sest Vseviov lõpetas oma saate, ning algas "Kultuurikaja", mida ma eriti kuulata ei viitsi, kuid ma arvasin, et ma ei hakka püstitõusmise ja kanali vahetamisega riskima. Lõpuks sain saagimisega ühele poole. Panin sae ja peegli lauale ning võtsin kahe käega oma rinnus oleva ava servadest kinni. Sikutasin vasaku käega vasakut rinnakorvi poolt eemale, ja paremaga paremat poolt. Minu külgedes ragises, kuid pingutasin lihaseid ja tõmbasin oma rinnakorvi lahti. Köögi jahe õhk tulvas mu sisemusse ning ma tundsin ennast nagu mehaanik, kes on teinud lahti töötava auto kapoti, et vaadata, mis see seal seda imelikku lõginat teeb. Hoidsin kuidagi ühe käe sõrmedega rinnakorvi lahti ning teise käega rutjusin poolte vahele need kondikujulised asjandused, mida ma olin varem traadist vorminud. Lasin käed lahti ja jäin hingeldades lamama. Ma olin ennast lõhki lõiganud. Vaatasin peegliga oma sisemusse ning nägin kõiki siseorganeid. Mu pea käis ringi ning kui ma ei oleks juba pikali olnud, siis oleksin tahtnud seda kohe teha. Teadsin, et isegi pool teekonda ei ole veel käidud, nii et tõmbasin vaid viis minutit hinge ja jätkasin. Võtsin skalpelli ja sõrmitsesin südame ümber olevaid veresooni. Kõik ujus veres, kuid ma sain kuidagimoodi otsad kätte. Valmistusin kõige kriitilisemaks etapiks. Pidin ju südame küljes olevad veresooned läbi lõikama ning ajutiselt kinni pitseerima. Probleem oli selles, et nii peatus vere ringlus kogu kehas, sealjuures ka ajus. Nüüd oli mul vaja sõna otseses mõttes hinge kinni hoida.

Hinge kinni hoidmine meenutas mulle seda, et ma tegelesin aastaid vabasukeldumisega. See on ekstreemne spordiala, kus sukeldutakse suurtesse sügavustesse ilma hapnikuballoonide abita. Mina olin selles muidugi täielik amatöör ja suhteliselt madalates vetes solberdaja, kuid võin tunnistada, et isegi madalal tasemel on fantastiline tunne vajuda vee alla, täiesti autonoomsena, sõltumatuna igasugustest eluülalpidavatest masinatest. Lihtsalt omaenda kopsumahu arvelt olla minutite viisi kaaluta olekus. Ma soovisin alati unustada, et olen tavaline, õhku hingav soojavereline olevus, ning arvata, et tegelikult võin külma kalana vajuda merepõhja, püherdada ennast liiva sisse ning jääda sinna vaikselt tukkuma, sada meetrit vett pea kohal.

Tegelikult see muidugi nii lihtne ei ole, sest ka parimad vabasukeldujad suudavad liikumatult olla hingamata veidi üle kümne minuti. Liikudes, veelgi vähem, sest lihased kulutavad kopsudesse ja verre salvestatud hapnikku palju kiiremini. See on ka väga ohtlik distsipliin, sest vabasukeldumise üks suuremaid staare, Francisco "Pipin" Ferreras on kaotanud oma naise, samuti vabasukelduja, just sügavussukelduse käigus.

Nii et mina pidin seal laua peal tegema midagi hinge kinni hoidmise maailmarekordi sarnast, kuigi ma polnud ammu vee all käinud.

Hingasin sügavalt sisse. Siis veel. Veel. Kümme korda. Suu kaudu. Lugesin hingetõmbeid tagurpidi. Kolm. Kaks. Tõmbasin viimast korda kopsud õhku täis ning tegin skalpelliga esimese läbilõike. See oli arter. Heledat verd pritsis köögilaua peale ja seintele, kuid sain veresoone otsa ruttu kinni pigistatud ja kirjaklambriga kinni pandud. Esimese lõike peale läks pool minutit, kuid nii lühikese aja peale ei olnud mul hinge kinni hoidmisest veel mingit halba tunnet tekkinud, pigem on alguses eufooriatunne, et "näe, ei peagi hingama!" Lõikasin ka teised veresooned südame ümbert läbi ning panin otsad kirjaklambritega kinni. Viis minutit oli möödunud. Nüüd juba tundsin kurgus kerget kriipimist, mis on esimene märk sellest, et õhk hakkab otsa saama. Kiirustasin, ning nihutasin oma uue südamega karbi lähemale ja tegin selle lahti. Seal sees oli kena punane süda koos kõigi oma kodade ja arterite ja veeniotstega. Ma võtsin selle kätte ning vaatasin seda hetke, mõeldes selle noormehe peale, kes oma terve lihase minule oli annetanud. Kobasin oma rinnus, et võtta välja oma räbaldunud südant, kui tundsin, et minestan. Enne seda, kui kõik kadus, jõudsin veel mõelda, et feil.

...

Sa olid leidnud mind köögilaualt, põlenud süda ühes käes ja terve teises. Sa teadsin, kumb nendest on minu oma, kumb võõras. Sa panid ühe minu rindu ja teise valgesse plastkarpi ning viisid selle hoovi prügikastide juurde kassidele. Sa võtsid mu rinnust klambrid ja surusid mind kokku ja õmblesid kinni ja pesid puhtaks ja tõmbasid mulle veel fliisi ka selga, sest sa tead, et talun seda ainult haigena. Üleüldse, millest need fliisid tehakse? Plastikvillaga lammastest?

Ja lõpuks olid sa mind diivanile sikutanud. Siin ma ärkasin. Siin ma nüüd tervenen. Ja minu sees on endiselt see põlenud süda. See on sama palju minu, kui sinu oma. Ja kui see peakski ühel hetkel üles ütlema, siis me teame, et pean vastu veel viis minutit. Hoian siis lõpuni hinge kinni.

...

Pealegi. Kui mul oleks praegu sees mingi kahekümneaastase rullnoka pump, siis ajaks ma vapshee teistsugust juttu ja mingit faking blogi ei kirjutaks.

viimane televiisor

2009-11-23T17:51:00.009+02:00

Sain täna kirja, kus selgus, et olen viimane inimene planeedil Maa, kes ei vaata televiisorit.

"Sõber," ütles kiri, "kas sa tead, et sa oled ainus, kes ikka veel telekavaatamisele vastu punnib? Endal imelik ei ole?"

Ja ma tundsin ennast imelikuna.

"Tead mis. Teeme nii, et sa vaatad täna õhtul telekat ning me ei ütle kellelegi, et sa seda varem ei teinud. Sobib? Sest tea, sõber, et viimase paari kuuga on saanud oma kaugenägemisaparaadid kätte ka kõige viimased ja kõige eraldatumad.

Möödunud nädalal -- kõik Gröönimaa inuiidid. Juba seitsmel õhtul järjest on nad vaadanud Taani superstaariotsinguid. Naernud totakate lauljate üle ja valanud pisaraid, vaadates taevasse lendavaid tähti, tagurpidi komeete.

Üleeile said oma telekad kätte viimased Austraalia aborigeenid. Nad vaatasid terve õhtu "Kodus ja võõrsil" uusimat hooaga.

Ja eile viimane bushman, kes naeris südamest "Doktor House'i" juhtumiste üle. Me teame. Me olime ta kõrval. Me pühkisime ta palgeilt tänupisaraid, kui ta oma aparaadi sisse lülitas ja avastas, et istub elektroonilise vikerkaare ühes otsas, kullaga täidetud paja peal.

Sõber. Me kõik oleme televiseeritud. Meie meeli lahutatakse. Neid lahutatakse vaimust ja mõtetest ja neil lastakse rännata vabalt.

Sa oled ainus. Kas sa tunned ennast üksikuna?"

Ja ma tundsin ennast üksikuna. Ma taipasin, kui valesti ma olen kõike teinud. Ma olen otsinud inimesi, aga teinud seda valedes kohtades. Sünnipäevadel, öistel randadel ja restoranides. Ma olen pikutanud sinuga diivanil ja me oleme lugenud raamatuid, kaevudes läbi tundmatute inimeste mõtete. Me oleme vaadanud sinuga ööd linna kohal ja proovinud mõistatada, et mis jõud hoiavad seda üleval, laskmata sellel kõiki maju ja inimesi purustada.

Täna õhtul ma lähen ja ostan endale teleka. Laiekraan, Full HD, miljon kanalit ühe nupulevajutusega. Kogu maailma meelelahutus, info, uudised, sport ja tõsielukangelased. Ma õpin pähe "Ärapanija" algusaja. Ma tean une pealt "Pealtnägija" tunnusgraafikat. Oi, kuidas ma täna õhtul telekat vaatan. Ma ei taha olla viimane.

Täna õhtul olen ma esimene.

Täna õhtul lülitan ma aparaadi sisse kõige esimesena. Nüüd ma tean, kust ma kõik inimesed üles leian. Kui me "Reporterit" vaatame, siis me saame kokku, sest mingil kummalisel moel, sellel viimase televiisori poolt avatud horisondil meie pilgud kohtuvad.

masinate psühholoog

2009-11-17T21:47:00.006+02:00

Tujukad arvutid. Ainult koledatele nägudele fokusseeruvad fotokad. Omaalgatuslikult suvalistele numbritele helistavad mobiiltelefonid. Jonnakalt käivitamist ignoreerivad autod. Närvihaiged plinkivad päevavalguslambid. Ise välja lülituvad veekeetjad. Kiire pauguga kaitsekorgid. Järjekindlalt taha käivad kellad.

Isiksusehäiretega aparaate on kõik kohad täis. Haigete inimeste tsivilisatsioon on tootnud sama haigete masinate tsivilisatsiooni.

Meil on vaja uutlaadi meistrimeest (või meistrinaist), kes mõistaks diiselmootorite ja ränikiipide hingeelu. See naine või mees oleks 21. sajandi esimene tõeline superstaar. Ei, mitte superstaar, vaid superkangelane. Segu CSI kriminalistist, Hercule Poirot'ist ja Jeesusest.

Ta kõneleb masinatega nagu Robert Redford hobustega. Ta oleks masinalausuja, kes räägib sadamates tossavate laevadega ja kontorites urisevate arvutitega. Sositab nende monotoonses keeles. "Lülita ennast sisse". "Lülita ennast välja". "Salvesta". "Roosteta".

Ta läheb kaubalaeva pardale, mööda selle treppe ja redeleid alla mootoriruumi ja paneb oma käed majasuurusele mootorikorpusele. Silitab seda hellalt. Soojendab külma terast oma kätega. Paneb kõrva vastu aparaadi needitud külge.

"Räägi mulle oma... lapsepõlvest," sosistab ta hammasrataste keeles. "Räägi mulle selles, kui sind alles toodi laeva trümmi. Räägi mulle sellest, kuidas sa olid alles ellingutel. Räägi mulle, kuidas sinu trümmi tungis esimest korda kraana ja jättis sinna oma konteinerilaadungi. Räägi mulle, millest sa unistad."

Ja aurik väriseb ja nutab oma kajutiakendest õli ja pihib, et tegelikult on ta alati tahtnud olla purilennuk. Olla kerge valge asi kuskil taevas, ilma mootorimürinata ja pesemata meeskonnata ja seintele kleebitud paljaste plikside piltideta.

Lihtsalt lennata.

Masinate hingeelu on läinud nii keeruliseks, et nendest ei saa enam tehniliselt aru. Tuleb vaadata tervet kooslust ja öelda, näiteks, et "sellel hävituslennukil on oma emalaeva suhtes klassikaline Oidipuse kompleks". Või et "see vana volkkar koliseb seetõttu, et tema noorpõlve jääb üks traumaatiline avariikogemus".

Kas inimene on ka masin?

Inimeste peal teeb masinate psühholoog teinekord haltuurat, sest ega's ühe Mari või Jüri kolba all toimuvat pole kriiskamise põhjal keerulisem arvata kui mootori vulksumise põhjal hinnata, mis kapoti all toimub.

misasi on lasnamäe?

2009-11-15T22:35:00.005+02:00

Keegi küsis minu käest, et misasi on Lasnamäe.

Lasnamäe on see, kui sind sunnitaks terve elu kandma töötunkesid, ja selleks, et see oleks vähegi talutav, paned sa endale rinda märgi "Mu teine ülikond on pesus".

Lasnamäe on see, kui kodukolde jumal saab Priisle poe juures nii hirmsasti peksa, et heidab järgneval ööl hinge ja mädaneb nüüd kuskil anonüümses korteris, aga tema lõhna ei ole tunda, sest kõrvalkorteris peab üks vanamutt kolmekümmet kassi.

Lasnamäe on see, kui inimesed majutatakse ühte suurde elamise masinasse nii, nagu seda ei kujutanud ette prantsuse arhitekst Le Corbusier, sest ta mõtles, et kui inimestele anda kõik need mehaanilised vahendid, mida on vaja elamiseks, tuleb ka kodutunne.

Lasnamäe on see, kui ehitatakse üks hiiglaslik viietärnihotell, aga seal ei käi kolmekümne aasta jooksul ühtegi koristajat, ning kõik koridorid ja numbritoad on täis tühje pudeleid, kasutatud kondoome ja süstlaid.

Lasnamäe on see, kui futuristid ehitavad kosmoseraketi ning hakkavad lugema selle stardikäskluse countdowni, kuid ei suuda sellega kunagi lõpule jõuda.

Lasnamäe on see, kui visatakse telliskivi merre ning saadakse vastu ümaraks lihvitud määrdundvalge asi, millega pole suurt midagi peale hakata.

Lasnamäe on see, kui keegi käib öösiti majade peale mustusekihti kleepimas.

Lasnamäe on see, kui valgenahaline mees laulab bluesi ja see tundub usutav.

Kas keegi suudab Lasnamäge ümber kujundada? Ma ei usu. See, kes läheb Lasnamäele plaaniga seda muuta, saab ise muudetud Lasnamäe poolt.

Järelikult, see, kes tahab muutuda, läheb Lasnamäele.

võlgniku surm

2009-11-10T22:25:00.006+02:00

"Palun ärge tehke mulle haiget, muidu ühel tüübil on põhjust jälle blogida," olid minu võlgniku viimased sõnad, kui mingid kaagid ta möödunud nädalal Londoni lähistel hostelis mõrvasid.

Minu võlgnik, T. oli sinna pagenud minu ja veel kümne võlausaldaja eest. Ta oli kõigile meile võlgu. Suurelt. Ameerika riigivõla mastaapides.

Alguses laenas ta ainult natukene, ühe äri vigade lappimiseks. Siis oli vaja uut laenu, et lappida eelmist võlga. Siis jälle uut, et see kinni toppida. Ja nii edasi, ja nii edasi, meretäite viisi, kuni lõpuks lülitas ta telefoni välja ja pages minema. Tema elukaaslane laiutas vaid käsi ja ütles, et T. lahkus lihtsalt ühel hommikul.

Kõik muutusid närviliseks. Kõik hakkasid "oma mehi" talle järele saatma. Mina kaasa arvatud.

Keegi teistest võlausaldajatest oli ilmselt minust ettevõtlikum. Isegi minu inkassost ettevõtlikum.

See oli alles nädal aega tagasi, kui me arutasime koos võlgade väljanõudjatega minu asja, rahulikult, kohvitassi ääres.

"Et kas murrame mõlemad jalad või ainult ühe?" küsis inkassomees.

Ma olin oma vastuses veidi ebalev, nii et ta seletas sõbralikult juurde: "Ühe jala murdmisega on see, et siis nad tavaliselt ei võta asja väga tõsiselt. Kahe puhul on neil selge, et järgmine samm on veel hullem. Noh, millegi ära lõikamine. Tavaliselt kõrvad. Nägu. Midagi sellist."

Ma ebalesin ikka veel, ning teine inkassomees rüüpas pisikesest kruusist oma cappucinot ja poetas nii mokaotsast: "Me võime muidugi alustada üldse hobusepeaga. Poetame selle talle voodisse. Klassika. Omamoodi stiilne. On teil mingeid erisoove hobuse tõu osas?"

"Tori?" küsisin, sest ma ei teadnud muid hobusetõuge.

"Tori peaksime ise Inglismaale kaasa võtma," seletas inkassomees asjalikult, "ja see on teile mõttetu kulu. Ma soovitan valida mõne kohaliku tõu hulgast. Belgia soojavereline on päris kena. Aga teate mis! Ma usun, et teie puhul sobiks isegi veidi kiiksuga lähenemine. Mis te arvate, kui me paneme teie võlgnikule hoopis shetlandi poni äraraiutud pea padja peale? Ah, vat see oleks alles midagi erilist!"

"Ei tea, äkki on kallis..." küsisin ebaledes, "ma niikuinii arvestan, et see võlg on juba korstnasse kirjutatud ja lisakulud..."

"Jalgade murdmine ja hobusepead on kõik meie teenustasu protsendi sees," ütles üks inkassomeestest laia zhestiga. "Selle pärast ei pea te muretsema. Äkki hoopis tikkude küünte alla ajamine? Või ma tean! Sunnime teda teletupse vaatama! Tavaliselt see toimib. Kuule, millal meil see lennuk läheb?" küsis ta teise inkassomehe käest ja tellis veel ühe saiakese.

Ja täpselt samal ajal, hoopis kuskil mujal tulid mingid ettevõtlikud mehed minu võlgniku hostelituppa ja tapsid ta ära.

T. pandi voodisse ja mässiti voodikatetesse. See tehakse püstoliga läbi teki. Nii ei kosta teistesse tubadesse. Nii ei pea nägu nägema.

Oh, ma ei kujuta ette, milliseks T. nägu selle aja peale oli muutunud. Juba siis, kui mina teda viimati Eestis nägin, olid ta silmad sellised, nagu peseks ta neid äädikaga. Punased, hiilgavad, põletikulised.

"Ei ole mõtet muretseda. Ma maksan ära. Usu mind." ütles ta murduval häälel.

Ma uskusin.

Kuid ta reetis minu usu, jättes mind kõigest ilma. Nüüd loen ma meili, milles on kirjutatud, et "tuli inglismaalt täna, et jah oli küll kuid juba nädal aega surnud. Põhjus kuidas see juhtus seda hetkel küll ei avaldatud." Proovin mõttes T.-d leinata, sest üks minuga sarnane orgaaniline olend on lakanud eksisteerimast, kuid samas mõtlen, et fakk, ta pani mu papi pizdiiti!

Ma ei jäta seda asja nii. Ma muutun moraalituks.

Käin läbi kõik tema tuhat leske ja tuhat last. Taon kõigi nende uste taga ja ütlen, et isade patud nuheldakse laste peal. Sellest saab minu elutöö. Ma võtan ennast päevatööst lahti ja käin iga selle naise ja lapse juures, võtku see aega kasvõi kümme aastat. Ma pressin sisse uutesse pappmajadesse kuskil soise põllu peal ja võtan kaasa mõned vaasid, mida ma saan maha müüa, et T. võlga tasa teha. Siis lähen suurde paneeltorni ja taon lahti metallukse ning võtan kaasa lapse pleikkari ning saan selle eest jälle mõned tuhanded.

Ja ühes Supilinna majas võtan ära ühe noore naise emapalga. Sest see kuulub minule. Võlausaldajale.

Ma olen moraalitu. Kuid ma nõuan seda, mis on minu oma. Nemad nutavad. Mina nutan ka. Võlgniku surm on hirmus asi.

"Mobiiltelefon, millele te helistate, on välja lülitatud, asub väljaspool teeninduspiirkonda või kuulub omanikule, kes on surnud."

nagu surematud omavahel

2009-11-10T15:18:00.004+02:00

Keegi ütles, et see aastatuhat pole olnud suurem asi.

Ütlesin, et jah, eelmine oli parem.

Vestlesime, justkui surematud omakeskis.

veits vilu

2009-11-03T18:11:00.006+02:00

Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma käin talvel lühikestes pükstes jooksmas. Need, kes mind tunnevad, ei pea seda millekski.

Kõik teised aga proovivad mulle alati midagi järgi hüüda. Minu lemmikud on järgmised:

Jalad külmuvad ära!
Respekt!
Jumal küll!

Kõige uhkem olen ma "Respekt!" üle, kuid ka see, et mind on Universumi Loojaks peetud, on päris okei.

Tegelik põhjus, miks ma seda jama jätkan, ei ole üldse soov ära teenida tunnustust. Oo ei. See kõik on hoopis ettevalmistus. Enese kohandamine madalamate temperatuuridega. Lume ja lörtsiga harjumine. Soov osada ulguda nagu tuisk. Olla sama läbipaistev nagu jää.

Need, kes mind teavad, on kuulnud minu soovist Antaktikas ära käia. Ja ma ei plaani sinna minna tunkedes ja paksus jopes.

Ma tahan olla Antarktikas uikkarite väel. Üks iseennast säilitav autonoomne süsteem, mis võib olla külmas viiskümmend aastat. Magada jääpangal kerratõmbunult. Sirutada ennast valgete hangede vahel pühapäevahommikul nagu valgete linade vahel ja vaadata muiates gore-texi pakitud polaaruurijaid, kes minu pilgu peale õudusega oma tossavatesse masinatesse jooksevad ja mind keset seda isoleeritust unustada üritavad.

Ma olen nagu see jääkaru maakera pealael, kes ujub kümneid ja kümneid kilomeetreid üle ulgumere. Sest ta lihtsalt suudab.

Aga mina möödun surnud seiklejate külmunud karkassidest ja tuletan meelde "Maailm ja Mõnda" sarja mustvalgeid fototahvleid. Nad sõid oma koeri. Neil oli see niimoodi välja arvestatud, et teel lõunanabale veavad koerad rasket toiduvoori. Sedamööda, kuidas toit vähenes, läks vähem vaja ka koeri. Ja osa koertest arvestati kohe alguses toidu hulka.

Ma lähen jalgade platsudes mööda keiserpingviinide kolooniatest ja lehvitan neile, vastust ootamata. Emad on merel, et süüa kõhud täis ja võtta ette suvine vahetus, sellal kui isased keiserpingviinid talvituvad keset kõige suuremat tuisku, hoides veel koorumata muna oma jalgadel. Nad meenutavad mulle poe välisukse juures trügijaid 90ndate alguses, kui Kaubamajja oli tulnud müügile vetsupaberit.

Ma jalutan kõige külmemal kontinendil paljajalu. Võib-olla käin lõunanabal olevas Amundsen-Scotti polaarjaamas ja küsin, ega's neil mulle tassi kakaod laenata ei ole. Võib-olla ka mitte, sest mõnes mõttes oleks see sohitegemine.

Jah, just seetõttu jooksen härmas jalgadega veebruarituisus.

Aga ükskõik, kuidas ma ka ei proovi, ikka ei tee ma ära sellele vanamehele, kes käib keset talve Pirita tee ääres suspede väel trennimas, käes labakud ja hantlid.

valge vares

2009-10-31T22:57:00.006+02:00

Ühel päeval saan ma veel karistuse kõigi nende valede eest, mida ma reklaamides olen inimestele rääkinud.

Ma arvan, et mind muundatakse vareseks. Kraaksu nüüd, Kirsfeldt!

"Mida sa teed, värske vares?" küsin ma endalt. Ma ei oska ju midagi, aga samas ma olen keegi. Proovige ise niimoodi olla miski uus. Äkitselt, üle öö.

Ma mõtlen, kuidas ellu jääda. Ma mõtlen, kuidas esimest kõhutäit saada. Inimesena oli see lihtne. Selveri uksed läksid ise lahti, kui ma nendele lähenesin. Varest ei oota keegi. Loobitakse kividega. Kardetakse. Vihatakse.

Mul on vaja esimene kõhutäis saada. Esimene öö üle elada. Mõtlen prügimägedele ja lihatööstustele, kuid ei oska ühegi juurde minna, sest noh, vaadake, vares ei löö asju guuglisse, et õiget aadressi teada saada. See pole üldsegi nii lihtne. Kuhu teie läheksite, kui teilt võetaks ära käed ja antaks asemele tiivad?

Ma lendan Tallinna loomaaeda. Mul on plaan.

Sest, vaadake, loomaaed on külluse varaait. Seal on kõik kohad vareseid täis, sest ülalpeetavate loomade kõrvalt pudeneb ikka midagi. Kohalikud kured, elevandid ja miilud on nii prisked, et nad lihtsalt ei jaksa kõike nende nina ette tassitud head ja paremat sisse vohmida. Kõik, mis neilt üle jääb, satub vareste noka vahele. Meie noka vahele. Minu noka vahele.

Oma esimese lõuna varesena varastan ma ühelt kängurult.

Oma esimese öö magan ma selle maja räästa all, milles kasvatatakse hiiri madude ja kotkaste toiduks. Ma limpsan keelt majast kostva lakkamatu piiksumise peale, kuid ma ei oska veel mitte midagi uste ette pandud lukkudega peale hakata.

"Veel".

Tulge vaadake mind seal kuskil loomaaias mõne kuu pärast. Ma olen kohalike vareste kunn. Mul on võib-olla alles ainult üks silm ja poolteist tiiba, kuid ma kraaksun nüüd kõige kõvemini. Ma olen tiigripuurist ära toonud ribitüki. Näpanud lastelt kommi. Muugin iga kell nokaga lahti pargitud autode uksi ja varastan pardatshikist shokolaadi.

Ja kui te seisate seal minu puu all ja räägite minuga, siis ma vastan teile vareste keeles, sest olen juba unustanud inimese moodi kõnelemise. Ma ei tunne enam sellest puudust. Sest kuidas saab puudust tunda see, kes oskab oma jõul lennata linna kohal. Laseb ennast tuulel pillutada. Vaatab teid oma ainukese hea silmaga, mis on tehtud mustast pärlist.

Ma jätkan reklaamivalede rääkimist. Jään pikisilmi ootama oma karistust.

shokolaaditrühvlid

2009-10-29T21:27:00.006+02:00

Kas sa tead, mis juhtub, siis kui autol täiskiirusel tagurpidikäik sisse lükata?

"Käigukast läheb sodiks," ütleb automehaanik. "Muud ei midagi. Viietonnine lugu. Ametliku idioodi tunnistuse saad ka."

Kas sa usud seda?

Millegipärast üritavad kõik jätta muljet, et täiskiirusel tagurpidikäigu lülitamine, mis on võimatult lihtsalt tehtav, on kujuteldamatu tabu. Nagu enesetapp, intsest või ülemuse solvamine.

Ma olen kindel, et kui ükski nendest automehaanikutest oleks seda tagurpidikäigu-värki reaalselt järgi proovinud, siis nad ei räägiks sellist juttu.

Kui autol täiskiirusel tagurpidikäik sisse lükata, ei hakka mitte auto tagurpidi sõitma, vaid aeg tagurpidi käima.

Jah. Ajamasin. Kõige unistamisväärsem seadeldis üldse, ja see on kogu aeg meie nina all olnud!

Ei midagi muud, kui vaid võtad kiiruse üles ja viskad nii umbes kaheksakümne pealt R-i sisse. Midagi ei lähe katki. Midagi ei lenda pilbasteks. Ainult aeg hakkab tagurpidi käima.

Ma proovin seda järgi.

Ma ei kavatse ajas tagasi rännata, et mingil tobedal moel raha teenida. Tead ju küll, keegi läheb minevikku ja kasutab oma tulevikuteadmisi ära? Teab ette loteriivõite ja täidab kupongid võidunumbritega? Teab ette börsikursside liikumist ja ostab mingi viletsa väikeettevõtte aktsiaid, sest teab, et kümne aasta pärast on see üks maailma edukamaid?

Meeletu klishee.

Mina tahan ajas tagasi rännata, et kolmekümnendatel kevadise Pariisis kohvikutes istuda ja shokolaaditrühvleid näksida. Muud ei midagi. Nii pretensioonitu.

Jah, ma istun seal tahvelpuitseintega ja hõbepeeblitega ja valgete laudlinadega kohvikutes. Jah, ma tean kõiki järgmiste aastakümnete saladusi. Jah, ma kasutan neid ära, kuid mitte isikliku kasu saamiseks.

Vaid kiusamiseks.

Ma otsin üles ainult need kohvikud, kus hõljub veel belle epoque vaim ja ajan juttu näiteks Sigmund Freudiga, kes joob absinti ja räägib sellest, kuidas tema psühhoanalüüsi teooriat ei ole võimalik lõpuni seletada, vaid seda mõistavad ainult vähesed asjasse pühendunud väljavalitud. Ja tema kõrval istub üks Pariisi paljudest litsidest, kes susserdab laua all oma jalaga Ziggie hargivahel, kuid oma hämmastuseks ei leia sealt midagi, ütleb "ah, sa ei tea asjast midagi!" ja lahkub naerdes. Ning mina ütlen, et Oidipuse kompleksi saab palju paremini seletada keemilise ahelreaktsiooniga ning joonistan selle oma salvrätiku serva peale.

Ma saan kohvikutes kokku Nõukogude futuristidega, kes unistavad valgetest linnadest. Nad ütlevad, et varsti tuleb aeg, kus me kihutame ringi lendavate autodega, laseme robotitel oma töö enda eest ära teha ja oleme lihtsalt õnnelikud. Ja nad naeravad rõõmsalt. Kuid mina naeran õelalt ja ütlen neile, et "kuhu on jäänud meile lubatud valged linnad!" ja näitan neile pilte 21. sajandi Moskva poristest tänavatest.

Seal on Virginia Woolf, kes on just saanud valmis oma romaani surematust Orlandost, ning ma teen temaga juttu ajamasinate teemal. Ta ulatab mulle feministlikku liikumist tutvustava bukleti ja küsib, et miks peab ajas liikumiseks alati "masin" olema. Miks on meil mingi usk, et meeste mehaanilised kaadervärgid on need, mis suudavad läbi murda aja pidurdamatutest tinajõgedest! Et miks ei ole see ajahingamine või ajapuudutus või ajavalu, mis meid minevikku viib? "Parem juba ajakudum kui et masin!" hüüab Virginia ärritunult.

Ma nõustun tema poindiga ja kiidan sellele isegi veidi takka ning katsun, kas mu autopult on ikka taskus.

Ja kõik on kuidagi ärevil, kuid keegi ei oska seda ärevust seletada. See pannakse kevade ja sugutungi ja lahja alkoholi arvele, kuid mina istun mõnes valgusküllast kasvuhoonet meenutavas kohvikus ja tean täpselt, et see on tulevikust sisse immitsev vere lõhn, mis kõiki ärevaks muudab.

"Iga teine teist sureb piinarikkasse surma lähiaastate jooksul," mõtlen endamisi.

"Õigupoolest, kõik te surete veel enne minu sündi," mõtlen, kuid tunnen ikkagi rõõmu, kui minu käest tuleb suitsu pommima mõni väga vana vanamees, kes on järjekorras juba kahekümnes, kes väidab, et just tema oli see, kes kinnitas Eiffeli torni tippu viimase needi.

Ja ma tellin mõne trühvli. Ja veidi teed. Ja naaberlaua käratsevatele pliksidele konjakit.

Ja mõtlen, et oleksime pidanud siia ikkagi koos tulema.

Homme proovime järgi. Või hiljemalt järgmine nädal. Või järgmisel aastal -- see on viimane tärmin!

Kuigi ajasrändajale on need mõisted mingil määral ükskõik.

me oleme lapsed, kes käivad tööl

2009-10-27T16:44:00.001+02:00

Kui kõik ümberringi räägivad olulistest ja täiskasvanulikest asjadest, nagu kiirrongid, marketingistrateegia või globaalne soojenemine, siis me itsitame vaikselt omaette.

"Kui nad vaid teaksid, et mu siledas ülikonnas oleva kortsus keha sees tiksub kolmeaastase süda," mõtleme mõnuga.

Me oleme lapsed, kellel on lapsed.

Ma sõidan vastassuunavööndis ainult siis, kui keegi ei näe, või kui mul on veel mõni laps auto peal. Siis me oleme nagu vanemate auto ära virutanud tiinekatest Bonnie ja Clyde, kes on röövinud tühjaks videolaenutuse ja Selveri kondoomileti ja hiilivad ikkagi poole üheteistkümneks koju tagasi.

Me oleme lapsed, kellel on püssid.

Kõigi inimeste peades on mälestus esimesest korrast. Iga naise. Iga mehe. Kui sa vaatad neile väga sügavale silmadesse, siis näed seal saunade eesruume, laagritelke ja barbitekkidega voodeid pehmete mänguasjadega.

Eriti häiriv on see tõdemus vanade poliitikute juures. Väga ei taha mõelda Angela Merkeli saksakeelsete valuhüüatuste või Vladimir Putini valgete põlvikute ja Arteki suve peale.

Me oleme lapsed, kes on karvased.

Kui ma olin väike, siis ma vaatasin neid suuri tüüpe ja mõtlesin, et kas nad on idikad, et nad minust aru ei saa. Ma nägin nende silmades mingit kummalist pilku, ning ma tean nüüd, et see pilk on paljastamist kartva maskeerunud lapse pilk. "Jah, tahaks tegelt koos sinuga palja peega põrandal istuda ja legodega mängida, kuid ma praegu teiste silme all ei saa, eksole."

Vandenõulase silmapilgutus. Veidi kohmakalt, aga küll ma suurena selle ära õpin.

teadmised

2009-10-21T21:14:00.004+03:00

Volvo on kõige turvalisem auto. Marlboro sigarette suitsetavad mehelikud mehed. Ferrari on kõige ägedam sportauto. Milano on maailma moepealinn. Apple on kõige innovatiivsem. Cif eemaldab kõik plekid. Ja nii edasi. Ja nii edasi.

"Ma tean, et ma mitte midagi ei tea," ütles Sokrates.

Nagu eelnevast näha, meie teame küll nii mõndagi.

"Kust ma tean seda, mida ma tean?" peaks küsima kaasaja Sokrates. Tarbija, pereisa, telesõltlane.

...

Jep, Kirsfeldt valmistub homseks "Tagasi kooli" loenguks. Reklaamiahv ronib tagasi hea ja kurja tundmise puu otsa.

sinised silmad

2009-10-20T21:06:00.002+03:00

Väidetakse, et kõik sinisilmsed inimesed pärinevad ühest esivanemast. Ühest mutandist, kes kümme tuhat aastat tagasi sündis sellise kummalise defektiga.

Minu vaarisa.

Ma tean, mida ta mõtles ja mida ta ütles, kui ta pruunisilmne hõim oli ta kinni sidunud ja valmistus teda ohverdama jumalatele, kes kartsid kummalisi asju ning kelle silmad olid mustad või kuldsed või leegitsevad ning kellele meeldis inimliha.

Minu vaarisa mõtles sellele, kuidas tema ema oli juba lapsest peale käskinud tal kinnisilmi ringi käia. "Või kui sa teed silmad lahti, mu poeg, siis ära mingi hinna eest kellelelgi otsa vaata. Sest siis sa oled kadunud." Ja ta kõndis ringi, põrnitsedes kõiki altkulmu ja hakati arvama, et ta on veidi imelik.

Kuid kõik naised ütlesid, et nad näevad tema silmades kosmilist keerist või enda tulevikku. Kõik teised mehed vihkasid teda, sest mehed vihkavad selliseid mehi, kelle kohta naised midagi taolist räägivad.

Kõige kauem vaatas tema sisse hõimu nõid, mustade silmadega naine. Ta hakkas teda nähtud piltide eest kõige enam vihkama. Ta ässitas oma kütid sinisilma vastu üles. Käskis neil ta kinni võtta, sest tema, nõid, teadis, et kõik need, kes on erilised, ei austa ka nende jumalaid.

"Ja kui keegi meist astub üles jumalate vastu, siis saame tunda nälga ja viletsust ja teie kõigi noksid kukuvad teil küljest!"

Mehed olid sellest noksijutust väga sabinas, ning et nad olid just mõned päevad tagasi leiutanud alkoholi, siis polnud neile vaja väga mitu korda öelda, mida järgmiseks teha. Käerauad olid nad leiutanud juba paar aastat tagasi. Nuiad veel varem. Make no more hints.

Ja kui pruunide silmadega metslased siniste silmadega metslase lõpuks kinni võtsid ja teda tema silmade pärast ohverdama valmistusid, siis pidas ta maha kõne oma kohmakas metslasekeeles, kus ta ütles, et tema sinised silmad ei hukku iial.

"Kunagi tuleb Frank Sinatra, keda nimetatakse Vanaks Sinisilmaks ning ta laulab zhlaagreid, mis on ägedamad kui hõimu parima küti jahilaulud!" Kuid teised metslased ainult naersid tema üle, sest keegi ei mõistnud, misasi on zhlaager.

"Kunagi tulevad supermodellid, kelledel on nii suured sinised silmad, et neisse võib uputada ookeaniauriku!". Kuid teised metslased ainult võtsid välja oma teravate servade kivid ja naersid, sest keegi ei mõistnud, misasi on ookeaniaurik.

"Ja kunagi tänavad mind järeltulevad sugupõlved selle eest, et nende geneetilises koodis toimus muudatus, mis andis neile fantastilise sinise vikerkesta!". Kuid teised metslased ainult surusid oma teravate servadega kivid tema rinna vastu ja naersid, sest keegi ei huvitunud geneetikast.

Sellel ööl pidas hõim kaua pidu.

Nad sõid kõhud täis jumalatele ohverdatud liha.

Samal ööl läks kaduma ka hõimu nõid ning teda ei nähtud enam iial. Arvati, et ta põgenes põhja poole, sinna, kust tulevad talved.

Aastaid hiljem rääkisid rändurid, et nad olid teda seal kaugel näinud. Et tal oli poeg. Ning lisasid, alati hästi vaikselt -- nii et jumalad ei kuuleks -- et sellel olla silmad sama värvi kui taeva kõhualune.

Ja nüüd, mu väike sõber, mine ilusti magama. Võta ilusasti ära oma unerohud ja näe moraalituid unenägusid. Vaata neid oma värviliste silmadega.

Kui sul on need sinised, näed teistest enam.

miks ma enam hääletajaid peale ei võta

2009-10-18T20:59:00.004+03:00

See oli üks öö vastu laupäeva, kui ma sõitsin koju. Mul mängis just parajasti David Bowie "Reality" plaat ja selle kolmas lugu. See on kummaline plaat, sest üle ühe loo on väga hea -- avalugu on lahe, teist ma ei talu, kolmas on jälle okei ja nii edasi.

Maantee ääres lebasid mitmed auto alla jäänud rebased ning ma loendasin neid ikka kolmekaupa "kolm, kuus, üheksa, kaksteist..." ja nii edasi, kui äkitselt märkasin eemal kaugtulede vihus inimest tee servas lebamas.

"Kolmkümmend kolm, kolmkümmend kuus," katkestasin surnud rebaste lugemise ja võtsin hoo maha.

See seal tee servas oli David Bowie. Ta ajas ennast läheneva auto valgusvihus istukile ja viipas käega ning ma pidasin auto täiesti kinni.

Bowie nägi väga räbal välja. Tal olid seljas kallid riided, kuid need ripnesid tal seljas nagu keedetud makaronid ja mitmelt poolt paistis ta helehall ihu, mis reetis selle, et tegelikult on ta tähemees.

Ma tulin autost välja ja läksin seisin ta kõrval, kui ta üritas ennast püsti ajada.

Ta ütles, et ta nimi on David Bowie ja et ta sai Angelis pedede käest peksa. Ta palus, et ma teda hotelli transpordiks, sest ta on segase peaga täiesti ära eksinud.

Ma kahtlesin sügavalt, kas ta on päriselt ka David Bowie, sest ta ütles, et ta peatub hotellis "Trapp", mis ei ole minu meelest just kõige sobivam maailmaklassi megastraaridele, aga Bowie väitis vastu, et ta on Eestis incognito ning tulnud just kohalikku scene'i vaatama.

Ma küsisin, et mis scene'i, mille peale ta pööritas silmi ja ütles, et öö, Eesti blogiscene'i. Go figure.

Lõpuks ma olin ikkagi sunnitud talle transat mängima, sest ta ütles, et ta on lennukile hiljaks jäämas. Aga oleks siis asi piirdunud lennukiga! Me käisime hotellis ja võtsime ta kompsud peale. Siis sõitsime veel reanimatsiooni, kus ta paar suuremat haava kinni õmmeldi, ning kuna ta ütles, et tal on kõht tühi, siis ostsin ma talle Statoilist kohvi ja kabanossi, mille ta kugistas alla nagu näljane hamster -- kahe käega tervenisti näost sisse toppides ja seda ühe suutäiena närides. Siis läks meil jube kiireks ja ma sain veel politsei käest trahvi ning sõitsin lõpuks lennujaamas suure ähmiga parempoolse esivelje vastu äärekivi pea-aegu pooleks.

Nojah, ta jõudis lennuki peale. Ütles veel, et kirjutab oma järgmisele plaadile loo "Estonian in New York", mille peale ma lihtsalt viipasin käega ja ütlesin, et davai.

...

Täna nägin maantee servas lõhkistes riietes, läbimärga ja külmetavat Shania Twaini. Panin gaasi juurde ja sõitsin mööda, ise mõeldes, et "käi persse, vastik vanamutt. Tean küll, mis juhtub, kui ma mõne sinusuguse peale võtan. Ja su muusika sakib täiega."

ropendamisest

2009-10-13T20:55:00.017+03:00

Tulenevalt minu töö iseloomust pean päeval üpris palju vängeid sõnu tarvitama. Nii palju, et kui ma maksaksin iga vägisõna eest sendi trahvi, oleksin tänaseks laostunud. Või kui paluksin iga kord andestust, siis oleks iga mu teine sõna "vabandust".

Noh umbes.

Kas ropud sõnad üldse on ropud? Või on nende mõte ropp? Jah, suurema osa vängete sõnade tähendus on seotud kas kehaosade või kehavedelikega, kuid kui me neid suust välja loobime, siis ega me nende mõttele suurt tähelepanu ei pööra. See, kes suure vihaga mõne vana hea neljatähelise lendu laseb, annab lihtsalt teistele märku, et ta on tavalisest enam pissed off.

Seda on lihtne näitada.

Ma kujutan ette, et see võiks olla üks Monty Pythoni sketsh. John Cleese on Adolf Hitler, kellele tullaks ette kandma sõjasündmusi.

Hitler (John Cleese) oma staabis. Staabiruumi siseneb Kindral (Michael Palin).

Kindral: Mein Führer!

Hitler: Vabalt.

Kindral: Mein Führer, mul on uudiseid idarindelt. Kas enne halvad uudised või väga halvad uudised?

Hitler: Aga head uudised?

Kindral: Mul olid head uudised. Veel eile. Aga tänaseks on need jõudnud muutuda juba väga, väga halbadeks.

Hitler: No hea küll. Halvad uudised siis kõigepealt.

Kindral: Me oleme kaotanud idarindel sada tuhat sõdurit...

Hitler: Tuharatesse!

Kindral: ... kümme tuhat tanki...

Hitler: Naise suguelund!

Kindral: ... sada lennukit...

Hitler: Mehe suguelund! Naise suguelund! Väljaheide!

Kindral: ... ja oleme alustanud täiemõõdulist taganemist!

Hitler: Tuharatesse! Tuharatesse! TUHARATESSE!

Kindral: Ja nüüd need väga halvad uudised...

(Sisse tormab mereväeadmiral (Eric Idle), täiesti läbimärg.)

Admiral: Mein Führer! Kogu meie põhjamere laevastik on puruks lastud!

Hitler ja Kindral üheskoos: Väljaheited! Mehe suguelund tuharatesse! Tu-ha-ra-tes-se!

(Sisse tormab kärssavate riietega soldat (Graham Chapman))

Soldat: Führer! Führer! Liitlased on juba Berliini kiirteel! Linna kaitse on murdunud!

Hitler ja Kindral üheskoos: Kari mehe suguelundeid! Tuharates! Tuharates!

Admiral: Kurat võtaks!

(Kõik vaatavad admirali, nagu tegu oleks ogaraga. Viimane tunneb silmnähtavalt piinlikkust.)

Kindral: Härra, kuidas te lubate sellist sõnakasutust oma füüreri juuresolekul!

...

Noh umbes midagi sellist. Ma arvan, et me peame jääme vanade heade karvaste sõnade juurde. Nendega vähemalt mööda ei pane.

mulle jäävad asjad meelde seoste abil

2009-10-11T19:41:00.009+03:00

Näiteks see, et aafrika elevandil on suured kõrvad ja india elevandil väikesed.

See on loogiline: indias on dzhunglid ja elevandid elavad seal. Suured kõrvad oleksid tihedas võpsikus ainult takistuseks. Aafrikas on aga savannid ning seal on suurtest kõrvadest kasu, sest nendega saab elukas endale tuult lehvitada.

Mul on kõik asjad niimoodi meeles.

Näiteks Mount Everesti kõrgus, 8848 meetrit.

Ka see on loogiline: algselt oli mägi 8888 meetrit kõrge (no ja see jääb küll meelde!). Aga mägi lõhati ülemöödunud sajandi keskel 4 meetrit madalamaks, et tähistada tollel ajal valitsenud Inglise kuninga Henri 4-nda neljakümnendat sünniaastapäeva. Miinus neli ja nelikümmend ja noh, seal on seos olemas.

Või kummal poolusel on pingviinid ja kummal jääkarud?

Eksole, pingviinid on all, Antarktikas, jääkarud üleval arktikas. Seos on selles, et pingviinid suudavad elada maakera allküljel ja kannatada pea alaspidi olemist. Nad on linnud, nagu nahkhiiredki, kes elavad pool ajast pea alaspidi. Jääkarud aga jällegi on imetajad ja pea alaspidi olla ei suuda (inimene on ka imetaja; vaata ise, kaua sa pea alaspidi olla suudad!), nii et on loogiline, et nemad on "üleval" ehk arktikas.

Või selle tshika nimi.

Ta oli kunagi abielus Tom Cruise'iga (80ndatel, siis kui Cruise mängis Top Gunis ja selles baarifilmis, Ugly Coyote), kuid pärast lahutust nime ei vahetanud, ainult lationoseeris selle Cruz'iks. Penelope peab lihtsalt mehaaniliselt meelde jätma.

Maailma kõige parema dzhässiplaadi, Miles Davis'e "Kind of Blue" nimi.

Miles Davies oli geniaalne dzhässmuusik ja kommunist. Viiekümnendate USAs, makartismiajastul oli väga ohtlik veidigi "punane" olla, seetõttu nimetas ta algselt plaanis olnud "Kind of Red" plaadi ümber "Kind of Blue'ks", sest sinine on punase vastandvärv. No ja vastandvärve ma juba tean.

Austraalia pealinn. Melbourne? Sidney? Adelaide? Ei, Canberra. Lihtne -- Austraalia oli Kanada koloonia, kuhu saadeti kõik kurjategijad. Väljasaadetud pätid nimetasid oma uue pealinna koduigatsusest Canadaks, aga austraalipärasalt lõdvalt hääldades Canberraks.

Aleksander Suure hobuse nimi, Bukephalos. Aleksander oli suur vallutaja ja nagu kõik vallutajad, ka täielik impotent. Vallutustega on nad oma puudust alati kompenseerinud. Loogiline, et ta pani oma hobusele nime fallose järgi nime.

Aga lühendi DNA pikk nimetus, desoksüribonukleiinhape ei jää mulle kuidagi meelde.

Seetõttu lasin selle tätoveerida oma silmalaugude siseküljele. Desoksüribo vasakpoolse silmalau alla. Nukleiinhape parempoolse. Nii et kui te minu käest DNA kohta küsite, siis pilgutan korra silmi ja loen teile nimetuse ladusalt ette.

piirajad

2009-10-05T23:22:00.010+03:00

Diane Van Deren suudab kümneid tunde järjest joosta, sest tema ajust on eemaldatud see osa, mis tunneb väsimust.

Nojah, lugu ei ole muidugi päris nii lihtne.

Diane'i jaoks sai asi alguse sellest, et ta oli oma kolmanda lapse ootel, kui teda tabas ootamatult epileptiline atakk. Arstid teatasid, et haigust on võimalik ravida ajuoperatsiooniga. Van Veren oli sellega lõpuks nõus, ning tema paremast ajupoolkerast lõigati ära tükk ajuollust. Sealtmaalt ei ole tal olnud enam ühtegi atakki.

Sama operatsiooni käigus kaotas ta ka oma lühimälu ja selle tunde, mida me kõik teame füüsilise väsimuse all.

Ta lihtsalt enam ei tunne, et nüüd võiks pausi teha. Lõdvestuda. Rilaksida.

Juhuslikult on ta ka pikamaajooksja, ning et nüüd on lihtne ette kujutada, mida tähendab kestvussportlasele see, kui aju "pööretepiiraja" maha kruvitakse.

Ta jookseb 430-miiliseid maratone. 430 miili. See on ligi 700 kilomeetrit. Rohkem kui Peterburgi ja tagasi. Enamusel lihtsurelikest tõmbub juba autoroolis istudes selle peale keha krampi.

Justnimelt -- lihtsurelikel. Sest kas need, kes ei tunne väsimust, on enam lihtsad surelikud?

Või on nad midagi enamat kui tavalised inimesed? Paremuse suunas modifitseeritud olendid, kellelt on ära võetud mõttetud kaasasündinud piirangud. Mis siis, kui kirurgiliselt õnnestuks ära lõigata need aju osad, mis tunnevad nälga, janu ja valu? Või keerulisemaid emotsioone nagu hirm, äng, mure või lootusetus?

Millise nõrkuse sina eelnevast nimekirjast endast välja laseksid lõigata?

Kuigi võib-olla ma poleks siis enam üldse inimesed. Vähemalt meie lähedased ei tunne meid enam ära.

"Kirsfeldt ei tunne enam valu ega nälga või janu ja ta võib kõndida paljajalu üle Sahara kõrbe; või kui sinna oleks tee, siis ka tähtedeni, ja see on väga jube."

Sest tegelikult me armastame oma hirme ja valusid. Me ei saa ilma nendeta hakkama.

Muidugi, ainult juhul, kui meie ajust just armastuse kollet välja ei lõigata. Sest pärast seda võib meiega kõike teha.

maailma kõige tõsisem mees

2009-10-02T12:53:00.004+03:00

Keegi tegi täna väga hea nalja Tallinna linnapea ja kosmoselennu üheotsapiltiga. Kuid ma ei naernud, sest polnud tuju. See on kummaline, sest ma ei ole maailma kõige tõsisem mees.

Maailma kõige tõsisema mehega võrreldes olen ka mina selline naljahammas, et hoia alt.

Ma ei usu, et maailma kõige tõsisem mees on kunagi naernud või kunagi naeraks. Või kui ta siiski naerab, siis ainult sellist naeru, millel ei ole mitte mingisugust sisu. Nagu "tere", "aitäh" ja "kuidas sul läheb?" igapäevases vestluses.

Tema naise elu on selline, nagu kuuluks ta ususekti, mille jumalal on kogu aeg õudne migreen ja kõik tema jüngrid peavad kogu aeg väga, väga, väga tasakesi olema.

Tema puhul ei ole võimalik uskuda, et ta oleks kunagi laps olnud. Sest tema vanemaid on võimalik ette kujutada teda vaatamas ainult hirmunud ilmega.

Isegi minu kunagised ranged õppejõud ütleksid pärast temaga kohtumist, et "ei olnud eriti naljakas".

Kui keegi arutab seltskonnas elu põhitõdede üle, siis tema sekkumisel vestlusesse tundub kõik eelnev mõttetult narr, nagu oleks räägitud sellest, kuidas keegi purjus peaga alkarite väel sauna leiliruumis raseeritud koertega veidi hullas.

Ta ei naera mitte kordagi, kui kogu YouTube kolme ja poole minutiga ta silmade eest läbi käib.

Maailma kõige tõsisem mees võtab ka surmatantsul vikatimehel asjalikult käest kinni ja ütleb, et "hakkame siis nüüd pihta, aga vaata, et sa mu varvastel ei tallu".

...

Nii, selle peale läks isegi minul paremaks.

vana sõber

2009-09-27T17:22:00.004+03:00

Üks mu sõber on tegelikult tatikas, ainult kaheteistaastane. Aga ta näeb välja nagu kolmekümnene.

"Kõige rohkem kardan ma seda, et mu abikaasa saab sellest teada ja kitub mu emmele ära," räägib ta mulle alati.

force majeure

2009-09-21T15:29:00.003+03:00

Mul on tihti nii, et kui järgmiseks päevaks on vaja mingi oluline tööasi välja mõelda, näiteks mingi esitlus, aga mul ei ole õrna aimugi, mida ma sinna tegema peaksin, ja ma olen seetõttu selle tööga alustamist tükk aega venitud, lootuses, et äkki tuleb mulle pühast vaimust inspiratsioon peale, aga on juba hilisõhtu ja mõte no ikka absoluutselt ei jookse, siis ma loodan, et öösel toimub midagi, mis hommikuse kokkusaamise määramata ajaks edasi lükkab.

Ja see lootus ei ole ebamäärane. Vaid väga kindel ettekujutus sellest, et enne hommikut võiks alata sõda.

Sest ainult sõda võib kõik asjad nii ümber mängida, et mu läbikukkumine ei tule välja.

Selline sõda, et kui ma hommikul üles ärkan ja raadio käima panen, siis kõlavad seal teated invasioonist, pommitamistest ja võib-olla ka mõnest päikesetõusuroosast tuumaplahvatusest.

Ja ma mõtlen, et "jess! ma ikkagi pääsen sellest tobedast töökohustusest!"

Ma lähen siis varahommikul tänavatele, mis on kuumade sõjatuulte poolt täiesti puhtaks pühitud. Ma tõmban mantli veel jooksu pealt selga ja lippan läbi pargi, kus kõik puud on üle öö oma lehed langetanud ning mustaks põlenud, aga minul on hinges suur rõõm ja mõtlen, et "oeh, see pääsemine oli küll väga napilt!"

Ja ma trügin sadamasse, kus meid ootavad suured valged laevad, et viia meid pakku; ning kui ma siis lõpuks seisan laeva pardal ja vaatan linna, mis hõõgub nagu püromaani poolt kuumaks köetud sauna kerisekivid, ning mille tänavatelt kostab madal mürin nagu käivitaks keegi hiiglaslikku õunapurustajat, millesse hakatakse kohe küpseid inimesi sisse viskama; aga mina tunnen ainult kergendust.

Laevalael saan juhuslikult kokku selle kliendiga, kellele ma oleksin pidanud just praegu esitlust tegema. Me räägime veidi murelikku juttu, aga ma proovin kiiresti uttu tõmmata, sest ma tean, et mu näost võib välja lugeda, et mul oli esitlus tegelikult tegemata; ja kliendi näost on näha, et ta teab seda.

liikuge karjaga samas suunas!

2009-09-19T12:37:00.004+03:00

Me oleme kõik omavahel kokku leppinud, et tänavatel me ei urineeri, kopuleeru ega riietu lahti (kui just ei ole tegemist volbriööga). Sest sellised asjad rikuvad ühiskonna sisemist tasakaalu.

Ja kui isegi sellised väikesed asjad tekitavad karjas totaalse häire, siis mõtle, millist vastupanu tekitavad uued ideed...

rebelnohik

2009-09-15T14:57:00.005+03:00

See, kes tellib kõrtsus alati klaasi piima.

Jätab lilled 2 nädalat kastmata.

Sõidab kõrvalteedel 75-ga.

Kirjutab sõna "kombits" inglise keeles "10tacle".

Viskab munarestid "paber & papp" jäätmekonteinerisse.

Tagurdab ühesuunalistel teedel.

Parandab kaitsekorke traadijupi ja 10-sendisega.

Magab öösel teinekord ainult 6 tundi.

Võtab poes allahinnatud toodete kõrvalt spetsiaalselt just normaalhinnaga träna.

Laseb läpakaaku tihti ainult 5% peale.

Kirjutab kolleegi sünnipäevakaardile oma nime teiste kõrvale kõige suuremalt.

Mitte kunagi ei loe Rahva Raamatu TOP 10 raamatuid.

Kontserditel ei plaksuta.

Sööb punast pipart ja küsib, et "oot' see pidi olema tuline vä?"

Ei tee kunagi backupi.

Tuleb pidudele kõige hiljem ja kaob minema kõige varem.

Ütleb, et Mickey Rourke'i "Wrestler" oli "ilus film".

Bookmarkib blogisid, millel ta on ainukene lugeja.

Tsiteerib peast Heideggeri ja teeb näo, et ei tea, kes on Coelho.

Tahab Nokus alati kaardiga maksta.

Võtab lennukis aknaaluse istme ja ei tee siis aknakatet kogu reisi ajal lahti.

Ja ei saa kunagi täiskasvanuks. Mitte kunagi. Neverever.

Rebelnohikud, you are not alone.

haigutus

2009-09-14T15:52:00.004+03:00

Mõtle, kui kõik inimesed magaksid ära oma unevõla.

Kui toimuks üks massiline magamine, mille käigus me kustutame ära oma miljardid ja miljardid varastatud tunnid. Magame välja aastate jagu ülevalpassimisi. Linnatäied uinuvaid inimesi. Kõik mustade silmaalustega töönarkomaanid. Väsinud emad. Labiilsed armastajad. Närveldavad surmamõistetud. Üliõpilased. Valvesõdurid. Filmifriigid. DJd.

Ja siis me lööme silmad lahti ja haigutame. Terve inimkonna väljavaade elule on muutunud paugupealt.

"Võlad? Noh, eks ma siis hakkan siin vaikselt uuesti teenima. Teen uue firma. Mul on juba praegu umbes sada jube head äriideed. Lõdvalt teen ära."

"Vägivald? Näljahädad? Looduskatastroofid? No kuule, me oleme suutnud inimese Kuu peale saata. Saame nendest ka jagu."

"Tuumarelvad? Mis mõttes? Nad tegid just pressiteate, et hävitavad need kõik ära, sest noh, ausalt öeldes see tuumakohvrite 70ndatest päris portfellidisain käib kõigile närvidele."

"Surm? A äkki on see päris lahe?"

Ma arvan, et välja puhanud inimkond on tegelikult täitsa okeide tüüpide kamp. Selline, kelle suvalise liikme ukse taha võib minna ja küsida, et kuule, mul on ilge vetsuhäda, et mis uksest sul pelta on?

Selline, kellel on alati aega hulkuvate kasside silitamiseks ning mõne hea loo kuulamiseks, kuulamiseks, kuulamiseks.

Ja väljapuhanutena nimetame me 20nda sajandi Väsimuse Sajandiks. Põletame ära eksistentsialistide sonimised, sest no kamaan, kellel on vaja sellist depressiivset möga. Hävitame ära kogu psühholoogia, sest klaari silmavaatega inimesel, kellel on hambad pestud ja tukk kammitud, ei ole ühtegi nihestust.

Ja saadame prügikasti kõik religioonid ning paradiisinägemused, sest asi ei saa enam paremaks minna.

Me oleksime ühed väljakannatamatud optimistid.

Aga mis siis, kui alustaks väljamagamist vaikselt, ühest otsast? Juba täna öösel? Homme kergelt sisse magades?

ärge laske mul olla Queen Mary II kapten

2009-09-13T14:40:00.005+03:00

Ma oleksin selles ametis väga halb. Või siis väga hea.

Kohe, kui me oleme sadamast välja sõitnud, käsen ma hävitada kruiisiplaani ja ütlen, et sõidame tunde järgi.

Mõnel päeval ei tule ma oma kaptenikajutist üldse välja, saadan kogu meeskonna pikalt ja tegelen ainult oma asjadega.

Me sõidame Bermuuda Kolmnurka. Kohtuma tulnukatega. Ja kui läheb hästi, siis ka ujuma.

Ühel päeval keerame rooli järsult pakpoordi ja teeme senikaua keset ookeani väikesi ringe, kuni kõik hüüavad "aitaaaab!"

Ja päeval navigeerime kõige ilusama valge pilve järgi. Ja öösel meteooride järgi. Ja meie reis muutub lõpuks täiesti etteaimamatuks.

Kõige viimase asjana käsen ma kihutada valge hiigellaev kaisse Tallinnas D-terminali juures. Nii, et see künnab sadu meetreid läbi terra firma, lõigates läbi majade, ostukeskuste parkimisplatside ja autoteede. Minu koduukseni välja. Hüppan hops kuivale maale. Sest üks asi, mida ma laevareisidelt tulles ei talu, on see, kui ma pean sadamast pikalt koju kõmpima.

puhas & must

2009-08-30T20:19:00.007+03:00

Mitte ükski asi ei ole loomu poolest "puhas" või "must". Nad on sellised ainult meie ettekujutuses.

Kui keegi murrab sisse su korterisse või majja, käib seal ringi, tõmbab köögis lauanõude sahtli välja, katsub seal nuge-kahvleid, istub su voodile, ja läheb siis minema, midagi varastamata, siis tunned sa, et su kodu on nüüd "must". Lapiga pühkimine ega voodikatete pesemine ei aita, kõik jääbki väga pikaks ajaks väga mustaks.

India kastisüsteemis on täiesti normaalsed inimesed "mustad". Neid lihtsalt peetakse roojasteks. Juba nende puudutamine on iseenese rüvetamine. Ja ometigi, kui kõik hindud ärkaksid ühel hommikul, ning ei mäletaks eelmisest elust mitte midagi, siis suruksid nad sõbralikus hämmelduses üksteise käsi ja küsiks, et vattefakk?

Aga oma lapse sitt on puhas. Toit, mis näeb viimast korda päevavalgust enne tema huulte vahele kadumist; ning järgmine kord alles taguotsast välja tulles, vedela aromaatse massina, on küll sitt, vastik, jah, see on refleks, kuid see on oma ja kallis sitt.

Sealiha. Hobuseliha. Koeraliha. Kassiliha. Alati leidub keegi, kes ütleb, et tema jumal ei luba seda süüa, sest need on "roojased" loomad. Osaliselt on sellistel keeldudel ratsionaalne põhjus (näiteks sealiha kipub soojades islamimaades ussitama minema, ning on sööjale eluohtlik), kuid enamjaolt on ühe looma eelistamine teisele täiesti juhuslik. Kassipojad, njämm.

Ning siis on muidugi need, kes kannatavad obsessiiv-kompulsiive häire (obsessive-compulsive disorder, OCD) all. Filmidest tuttav värk, eksole. See on psüühiline häire (disorder), millega kaasneb mingi kinnismõte (obsession) ja selleks, et kinnismõttest vabaneda, tuleb korrata teatud rituaali (compulsion). Üks OCD variatsioon on ülemäära suur hirm bakterite ees. See aga sunnib hirmu all kannatajaid pidevalt oma käsi pesema. Juba poest paki piima ostmine on sellisele inimesele täielik pein. Võtad poes paki (mis on must, sest seda on puudutanud teised inimesed, kes on oma käsi jumal teab millega ära määrinud). Nüüd on ka sinu käed mustad. Kui sa paned piima kassa juures kotti, on ka kott määrdunud. Autovõtmeid taskust võttes saab ka tasku mustaks. Roolides kandub mustus kätelt auto salongi. Jõuad koju, katsud linki, mida on võinud puudutada mõni räpaste kätega tüüp (see on väga tõenäoline, väga!). Kodus sees on sul mitu erineva puhtusastmega tsooni. Piimapakk, kott, riided ja võtmed jäävad esimesse, "täismusta" tsooni. Lähed pesed käed ära, et saaks suurema mustuse maha. Pesed korralikult, küünarnukkideni. Siis puhastad piimapaki desinfitseerivate vahenditega ära ja jätad selle kööki "poolmustale" lauale. Pesed käed ära. Korralikult, küünarnukkideni. Siis puhastad piimapaki veel korra üle (eelmine kord poolpuhaste kätega ei olnud tulemus väga hea) ning võid selle lõpuks kappi panna. Kuna pakk oli alguses poolpuhas, siis pesed käed ära. Korralikult, küünarnukkideni. Nii, nüüd riided... Ja nii, lõputult, kogu aeg.

Vägistatu keha. Liha, mida ei saagi enam puhtaks. Rüvetus, mis värvib ühe aastaringi kontides süsimustaks.

Ja religioossed puhastusrituaalid. Tants ümber tule, hüpped läbi tule, kümblemised, enese tuulte kätte andmine, valu talumine ja nii edasi. Kõik selleks, et rituaalis osaleja ajus tekitada aktiivne mõte "ma olen puhas ja mõtlen ainult puhtaid mõtteid". Geneeriline religioosne tõdemus. Kõlab täiesti usutavalt.

Hügieeni lühiajalugu: tuli, alkohol, pastöriseerimine. Jah, niipalju kui asi puudutab "baktereid", siis on olemas absoluutne puhtus. Kempsupuhastusvahendite reklaamid lubavad, et tapavad 99,9% bakteritest. Ja petavad sellega ära ka 99,9% inimestest. Aga arvuta. Death rate 99,9% tähendab, et tuhandest bakterist jääb 1 ellu. See pooldub. Need kaks omakorda poolduvad. Siis need neli. On vaja kokku vaid 10 pooldumist, ning 1024 "haigusetekitajat" on jälle platsis. Soojas keskkonnas saavad kiiremad kutid mõne tunniga hakkama. Tuli. Alkohol. Pastöriseerimine. Need aitavad. On aidanud tuhandeid aastaid.

Ja nii edasi.

Aga ükskõik, kas meie ihul on või ei ole baktereid, heidame me paaridesse, sest üksteiste jaoks oleme me puhtad. Sest oma armastatu keha on alati puhas. Sest selle mahlad on alati puhtad. Sest me joobume, kui oleme kastetud üksteise higi sisse, kui me ahmime teineteist, midagi gurmaanide ja kannibalide vahepealset.

öösel

2009-08-29T18:47:00.003+03:00

Me oleme kartnud ööd sadu tuhandeid aastaid. Sellest ajast alates, kui me olime kiskjate toit. See kartus on meil geenides. Ja see on olnud kasulik kartus, sest see hoidis meie esivanemad elus.

Aga mis siis, kui kõik kiskjad on juba ammu surnud ning me kardame ööd ilma asjata? Nii palju on jäänud nägemata.

Kas sa tead, et öösiti remonditakse taevast, sest päeval kriibivad pilved ja tuuled selle täitsa ära?

Merevesi asendatakse ööseks Guinnessiga ja lastakse kaladel pidutseda, sest, noh, ega nende elu seal külmas supis ka kerge ei ole.

Ja kivid jalutavad öösiti! Nii et kui sul tuleb kella kolme ajal öösel ilge tikriisu või pissihäda ja sa lähed välja aeda, siis kolm viisteist tuppa tulles võid trepi ees komistada otsa sellele kivile, kes muidu jumala viksilt aia ääres passib. "Mrhmrhhsorri..." võid kuulda, kui väga vaikselt oled ja tuikavat varvast ignoreerid.

Samas--neid, kes öösel ei maga, ei jäeta ilma unenägudest.

Teeaukude tegijad, valedele aadressidele sattunud kirjade postiljonid ja tammetõrude puude otsast raputajad on samuti pimedas liikvel.

Kurb, kui kõige selle vana harjumuse tõttu lihtsalt... maha magad.

Ja kui mõni kiskja peakski veel elus olema, siis las jõllitab meid pärani silmi, kui ta maanteel jänesena alla ajame.

muusika autoõnnetusteks

2009-08-19T21:44:00.005+03:00

Ma olen kogu aeg mõelnud, et mis lugu sobib kõige paremini mängima autodes, mis satuvad õnnetustesse.

Ma kujutan sellist õnnetust väga hästi ette.

Et on juba suve lõpp. Varahommik. On tagasisõit. Pagassis on korvid mustsõstardega. Lapsed tagaistmel on kas magama jäänud või veel mitte ärganud. Põldudel ja teeservas on veidi udu. Ja on väga vaikne, seda kujutan ma ka ette.

Auto ei sõidagi tegelikult kiiresti ja juht ei olegi tegelikult purjus ja tee ei olegi tegelikult käänuline. Aga kuidagi sõidab ta välja ja keerab mitu kord üle katuse.

Hetkega joonistub esiklaasi mõradesse allilma teedekaart. Autosolijatel on ainult murdosasekund aega, et see meelde jätta, sest neil läheb seda kohe-kohe vaja.

Ja lõpuks jõuavad kohale päästjad. On väga vaikne. Isegi autos keegi ei hinga. Ainult terveks jäänud makis mängib üks lugu.

See, mis on ideaalne muusika autoõnnetusteks.

maailma parim

2009-07-29T18:07:00.006+03:00

Igaühe meie aju on ehitatud selliselt, et mõne tegevuse puhul premeerib aju meid heaolutundega. See kutsub meid tegevust kordama, sest nii kordub ka heaolutunne.

See tegevus on see, mille kohta öeldakse, et inimene on selles asjas "andekas". Ja see ei pruugi üldse olla midagi väga loomingulist. Võib olla hoopis näiteks maja värvimine, puutöö või tapmine.

Igaühe meie aju ehituse nüansid on erinevad, seega on erinev ka see tegevus. Ma arvan, et sa peaksid selle enda õige asja üles otsima.

Sa tunned selle ära heaolutunde järgi.

Kui seda tegevust järjekindlalt teha ja sellest järjekindlalt heaolu tunda, võib selles ka maailma parimaks saada.

Ma tunnen üht hindut, kes näeb välja täpselt nagu Frank Zappa ja kes on maailma parim jäätisemüüja.

Ta on müünud jäätist kõikjal. Berliinis müüri langemise ajal. Rio de Janeiro sambakarnevalidel. Elton Johnile. Bonole.

Ta elab praegu Shveitsis Como järve ääres ja käib ainult aeg-ajalt oma kodumaal, et seal mingit restoranibisnist ajada.

Thomas W. Evans elas 19. sajandil ja oli ilmselt kõigi aegade kõige parem hambaarst.

Ta võttis kasutusele tuimestuse ning ravis hambaid kõigil Euroopa kuningatel, kuningannadel, printsessidel ja printsidel. Ta elas Pariisis, lossis, mis oli uhkem kui ühelgi teisel ameerika immigrandil, kes oli tulnud elama maailma kõige kiftimasse linna, vastvalminud Eiffeli torni viluvarju.

...

Ja vastus sinu küsimusele, et kas nende mainitud tegevuste hulka kuulub ka logelemine, on "jah", kuid tea, et selles asjas maailma parimaks saamine tähendab väga tihedas konkurentsis rebimist.

mida ma kardan

2009-07-26T01:05:00.003+03:00

Kas teadsid, et inimsööja võib lõigata kaelast allapoole halvatud inimesest tüki liha, ilma, et ohver üldse midagi märkaks?

Sellepärast ma kardangi, kui mu käsi või jalg kuskil istumise all tuimaks jääb, et äkki on kuskil lähistel mõni kannibal, kes ootab juhust, et minust viilu lõigata.

Teine asi, mida kardan, on olla kõrgetel vaateplatvormidel koos dzhuudokatega. Neil on kogu aeg selline nägu ees, et nad tahavad heiteid teha. Kõrgetes kohtades on niigi kõhe, sest teinekord on tunne, et võid iseeneseslikult üle käsipuu veereda.

Sumokaid ma nendes kohtades ei karda, sest nad paistavad kaugele välja. Aga dzhuudokad on jah jõle salakavalad.

Ja siis ma kardan veel seda, kui keegi mul lipsu kohendab.

Võib olla, et ta on kobakäpp ja tal on pikad sõrmed ja need lähevad mu kaela ümber sõlme. Just jooksusõlme. Ja nii põhjalikult, et ta kägistab mind kogemata ära, ise mulle kogu aeg silma vaadates ja nuttes, ning tohutult vabandades.

A muidu on mul kõik korras.

hääl on ära

2009-07-12T20:12:00.004+03:00

No ikka täielikult. Räägin ainult sosinal. Ja see on nii vaevatu.

Sosinal ja täishäälega rääkimise vahe on see, et sosistades kasutab inimene helide ja häälikute moodustamiseks ainult oma suu, huule ja keele erinevaid asendeid. Täishääles rääkimisel lisandub sellele ka kõris olevate häälepaelte kasutamine.

Seda erinevust on väga lihtne tunnetada. Helitud kaashäälikud, nagu p ja t on alati välja öeldud "suu sees", sosistades. Neid ei saagi muud moodi hääldata, "rinnahäälel". Samas kõiki täishäälikuid ja helilisi kaashäälikuid, nagu näiteks b ja d saab öelda resoneerivate häälepaeltega, peale selle, et neid saab ka sositada.

See vaikne kõne on palju lihtsam. Ja kuna see on nii vaikne, siis see paneb kõik teised rahunema ja kuulama. Ja nagu austusest vaikse kõneleja vastu, samuti sosistama.

Mõtlesin, et mis oleks siis, kui me kõik, kogu aeg kõneleksime teineteisega niimoodi.

Meie igas sõnas oleks siis maagiat.

Sest täishääles kõnelemine on meie argine igapäevahääl. Sellega ostame leiba ja vaidleme raha üle. Hääl, millega käsutame armeesid, saadame teisi inimesi persse ja jaurame suveõhtul naabri juures.

Aga sosinal ei see saa ühtegi sellist asja teha. Sosinal öeldud head asjad on palju paremad. Ja halvad, vähem halvad.

Sosistatud valed on alati magusad.

Muidugi, mõned asjad oleksid selle maagilise häälega päris kentsakad. Rokk-kontserdid oma väga vaiksete artistidega ja väga pingsalt kuulava staadionitäie rahvaga. Diktaatorid oma mahasosistatud kõnedega. Hoopis teistsuguse Laulupeoga.

Ja paljud asjad jääksid üldse tegemata, sest ega sõda ei saa sosinal välja kuulutada.

Ja kui me kõik kõneleksime kogu aeg üksteisega sosinal, siis ei peaks me oma kallima juurde minnes enam kunagi häält vahetama. Vaid räägiksime alati nii, nagu on õige.

Jah, see koht, kus me praegu elame, oleks hoopis teistsugune. Üks vaikne planeet. Ilmselt väga sinine.

holy mountain

2009-07-02T21:09:00.008+03:00

Mis on ühist sinilindudel, mis lendavad välja inimeste rinnus olevatest kuuliaukudest ja Jeesusel, kelle kaelal olevast mädapaisest tõmmatakse välja sinine kaheksajalg?

Mitte eriti palju, kui just ei ole tegu Alejandro Jodorowsky filmiga "Holy Mountain" (1973).

Väga hull kraam. Väga hull rezhissöör. Umbes nagu Fellini, kellel on rohud võtmata.

See on film, mille kahest tunnist võib võtta suvalise sekundi, ning sellest sekundist suvalise kaadri, ning seal on igal juhul näha midagi täiesti uskumatut. Proovisin järgi.

Selle filmi treiler näeb välja selline, et tegu on väärastunud, võib-olla isegi ohtliku filmiga. Tegelikult aga mitte, sest "Holy Mountain" on segu Gabriel Garcia Marquezi romaanist "Sada aastat üksildust" ja Monty Pythoni totrustest. Naljakas, mitte hirmus.

Võib lausa ette kujutada, kuidas mõningaid filmi kujundeid välja mõeldi.

"Nii," mõtleb Jodorowsky. "Mul on nüüd vaja midagi kreisit. Kääbus, okei, kääbus. Mida ta teeb? Eee... jookseb. Ei, hüppab. Ei, midagi rajumat, taob jalgadega, väga hea, taob jalgadega! A mida ta taob? Koera. Ei, liiga tavaline. Leierkastimängijat, ei ta ei ulatu. Mannekeeni, maas lamavat mannekeeni, väga hea, just! Aga oot! Mul juba on siin filmis kääbused! Mis selles kääbuses on siis erilist? Ahah! Ilma käteta! Ja natsikiivriga! Väga hea".

Selles filmis on oma väga kõva sisemine loogika. Aga see on unenäoloogika, sest siin on nii nagu unenägudes, kus paljud asjad on reeglipärased, mis sellest, et need reeglid päris maailmas ei kehti.

Tselluloidpoeesia.

sellel aastal on päris palju tigusid

2009-06-29T22:28:00.003+03:00

Alustuseks pistsid nad aias lupiinid ja paar varjutaime nahka.

Siis ma läksin nendega sõjajalale. Tigude korjamine ja nendel trampimine on nagu linnuluudel tantsimine -- vaevatu ja natukene jube.

Aga kui ma täna autoga hoovi sõitsin, siis nägin neid juba tee peal ees. Neid ei olnud enam kümneid, kuskil lehtede all tukkumas või hea isuga mingit õit mugimas, vaid juba sadades, isegi sissesõidutee peal.

Kui ma autouksest välja tulin, siis vaatasid paar suuremat jurakat mulle majaseina pealt vastu.

Hea küll. Ma võtsin mõlemad jalad appi ja tallusin kogu kamba pudruks. Kiskusin need paar suuremat jurakat majaseina küljest lahti ja lödistasin talla all laiaks.

Aga neid tuli juurde. Triibulisi, väiksemaid, suuremaid, tundlalisi, naabri aia alt, tee pealt. Üliaeglane invasioon.

Ma trampisin ennast vihaga väsinuks, püksid juba põlvini limaga koos.

Aga aed oli juba läinud ja tigudel ei paistnud lõppu tulevat. Keegi oli kuskil vannitoas teokraani lahti jätnud.

Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui uputuse eest majakatusele ronida. Kui nad hiivasid ennast üle räästaserva, siis pidin ma korstna kaudu majja sisse ronima ja vana jope lõõridesse ette toppima.

Nii et kui teil peaks olema veidi aega, siis võiksite minu juurest läbi astuda. Võtke kõik oma jalad kaasa. Jope peab neid veidi aega veel kinni. Aga kõik aknad on igatahes tigudega kaetud. Ma näen nende kõhualuseid. Nagu oleks tuhanded surnud tulnud mu maja ümber ja keeled vastu klaasi surunud. Ma istun väga vaikselt.

tänane heategu

2009-06-25T18:34:00.004+03:00

Käisin täna hommikul Kalevi Spas ujumas. Teen seda üliharva, sest jätan ujumised kas sooja ilma või sooja mere tarbeks.

Igatahes. Olin kohal väga vara. Ilmselt üldse kõige esimesena, sest basseinis polnud peale minu mitte kedagi.

Kui ma seal siis ujusin, siis esimese kilomeetri lõpus märkasin, et basseini põhjas laveerib miski suur tume asi. Esimese hooga käis kerest läbi see külm jutt, mida tunned siis, kui lähed võõrastesse vetesse ujuma ja ei ole päris kindel, kas tumeda veega põhjas on või ei ole külmad käed, mis su jalgadest kinni tahavad haaravad

Aga ma surusin jubedustunde alla ja vaatasin, et misse on.

Delfiin. Klooriveest punaste silmadega. Vaesekene tuli pinnale ja vaatas mulle otsa nii kurva ilmega, kui delfiin üldse saab vaadata.

Ma mõistsin.

Bassein oli ikka veel täiesti tühi. Käisin võtsin riietehoiust oma suure rätiku, tegin selle märjaks, mässisin selle delfiini ümber ja tõstsin ta veest välja. Ma arvasin, et nii peab tegema, sest ma olin midagi sellist näinud kunagi lapsepõlves ühes raamatus (kas keegi mäletab? seal olid fotod ja Edgar Valteri joonistused läbisegi?). Vedasin delfiini vargsi riietusruumi ja toppisin ta koos märja mähisega oma suurde spordikotti.

Mul vedas, keegi ei märgand midagi.

Delfiin nägi suht õnnelik välja, kui ma ta Merivälja muuli juures vette lasin. Näitasin talle veel telefoni pealt Google Mapsi abil, et kus me oleme ja viipasin õiges suunas.

Ujus. Hästi. Väga hästi. Kõige paremini ujuv imetaja, kes on Kalevi siseujulast välja tulnud.

Aga siis ma mõtlesin, et mismoodi ta sinna basseini oli saanud? Ma arvan, et põhjus oli väga lihtne. Oli olnud mõni naine, kes jäi lõunameres delfiinidega hullates rasedaks. Üheksandal kuul tuli ta ujulasse ja sünnitas sinna vargsi oma värdja, jättis sinna ja vaeseke oli esimese raja alguse varjulistes nurkades üles kasvanud.

Aga nüüd sai ta vähemalt papsi juurde ujuda.

See oli minu tänane heategu. Kas sina tegid ka midagi väärilist?

täna oli ka kuu peal mega ilus ilm!

2009-06-22T22:29:00.003+03:00

keeristormi sees

2009-06-15T18:57:00.001+03:00

Arvatakse, et keeristormi sees on kõik vaikne. Et keeristorm on nagu üks sügav vaat, mille põhjas on nõiutud plats. Selline hämar, tuulevaikne ja tolmune ala. Umbes tagaaia suurune.

Ma olen alati mõelnud, et see oleks ideaalne koht suvepeoks.

Lapsed saavad seal palli mängida ja jalgratastega tiirutada. Emad näitavad taskulampidega tuld ja vaatavad hoolega, et kõik jagavad üksteisega oma mänguasju ja ei lähe iga väikese asja pärast tülli.

Võileivad peavad kaasas olema. Ja muidu palju head toitu! Ja isadel grill ning söed. Sest keeristormi silmaga on sama lugu nagu suvepidudega -- sealt seest ei saa mitte keegi kunagi välja. Ega mitte keegi kunagi väljast sisse.

Vanaisa ei tohi väga kauaks aiatoolile tukkuma jääda, sest torm liigub lakkamatult, ning kõik peavad kogu aeg sellega kaasas käima. Selles mõttes on lihtsam, kui taat pannakse kohe aiakäru peale norskama ja keegi lükkab teda aeg-ajalt lihtsalt edasi.

Aga üks asi on sellel aiapeol hirmus.

Emad peavad lakkamatult, veenvalt, ennastunustavalt lastele korrutama, et "ärge mitte mingil juhul meie ümber olevate vihisevate seinte vastu minge."

"Sest siis olete igaveseks kadunud."

Nojah. Tegelikult ei sobi see koht inimestele. Aga aiapidu saab seal pidada küll! Ma kujutan väga hästi ette olendeid, kelle jaoks see pime lagendik on ideaalne koht, kus jalad välja sirutada, magusat vurtsuveini juua ja veidi plärajuttu ajada.

masters of the universe

2009-06-12T16:22:00.006+03:00

Mu sõbrad kosmonaudid, minge üles tähtedele ja katke lauad tsivilisatsioonidele.

Väikese viina või konjaki ääres rääkige saagasid Homo Sapiensist, kes arendas täiuseni filosoofia, teleshõud ja üksteise tapmise kunsti.

Vestke sellest, kuidas kandsime lipse ja parukaid. Ning mängisime jalgpalli.

Sellest näidake pilte.

Ärge solvuge, kui kõik naeravad.

Ja kui keegi peaks tahtma siia reisile tulla, siis parem soovitage mõnda musta auku, sest siit nad leiavad niikuinii ühe sellise eest.

neetult väärtuslikud asjad

2009-06-10T19:14:00.001+03:00

Kõik need, milles on varjus lõpmatu hulk uusi võimalusi.

Toimiv pangakaart. Vabad päevad. Intelligentsed naised. Siirad viieaastased.

Neid hoian.

Nii et kui näete mind midagi ära viskamas, siis teate, mis see EI ole.

lapsepõlve rituaalmõrv

2009-06-09T17:47:00.003+03:00

Poole Aakri metsa raiusid metsaröövlid juba viis aastat tagasi maha.

Bullerby küla on korra põlenud ning seal elavad nüüd ainult paar vana joodikut ja suviti ka mingid noored narkomaanid.

Alice sai just 21. Töötab kassapidajana. Kannatab süüfilise all. Võtab igal nädalavahetusel ööklubi parkimisplatsil autos suvalistelt kuttidelt suhu, kes naeravad ta üle ja lämisevad purjus peaga: "ime, imedemaa Alice, ime!".

Tow Sawyerile meeldivad nii mehed kui naised.

Nagu ka Pipile. Ta on stiilne tshikk, kes kannab talvel alati koos oma latekspükstega Karupoeg Puhhi nahast tehtud karvamütsi.

Doktor Dolittle on aidanud tal mitu korda aborti teha.

Doktor on muidu ka normaalne vana, annab Ottokar Dommale oma loomaeksperimentide laboris tööd, sest ega keegi teine seda noort kinni istunud kutti tööle ei taha võtta.

Hea küll, aitab. See oli nüüd ülimalt demonstratiivne rituaalmõrv, mille objektiks oli lapsepõlv.

Mis oli selle hulluse mõte?

Mina tegin seda näitlikustamiseks. Aga paljud teevad seda päriselt. Ühel kindlal hetkel, "täiskasvanuks saades" nad mitte ainult ei unusta oma kalleid lapsepõlvesõpru, vaid hävitavad nad julmalt, ise laginal naerdes. Ja ütlevad aitäh kõigile neile, kes sarnast asja veel pakuvad.

Ise seda tunnet mitte jagades, objektiivse kõrvaltvaatajana, olen pikalt mõelnud, et mis on selle käitumisviisi põhjus.

Lõpuks sain aru.

Need, kes on "täiskasvanuna" pettunud selles maailmas, mis erineb nii tohutult sellest, mida neile lapsepõlves lubati, maksavad nii kätte. Nad tunnevad, et kõik need karud, jänesed, detektiivid ja noored kaptenid valetasid neile -- nende enda vanemad valetasid neile, andes neile lugeda jutte, mis ei valmistanud neid ette hilisemateks õudusteks! -- ja nad näitavad oma õnnetust selliselt välja. Valades oma viha välja süütute peal.

Sest Poole Aakri metsal ei ole mingit ühisosa supermarketite, liisinguautode ja korterilaenude maailmaga. Muumiorus pole teid, mida mööda saaksid sõita roolijoodikud. Ja meie planeedile pole alles jäänud sellist peeglit, mille kaudu pääseks Jabberwocky ja Punase Kuninganna juurde...

Või on?

Mina pole seda rituaalmõrva kunagi sooritanud. Pole lihtsalt olnud vaja. Tunnen teisigi. Kas sina oled?

mycket bra!

2009-06-07T22:53:00.002+03:00

Vahtisin täna poes pikalt üht ratastoolis rootsi meest. Ta võis küll mõelda, et "helvete!", ja et küll need eestlased on ikka veel ühed matslikud tüübid!

Kuid ma ei hoolinud tema häiritud pilgust ja vaatasin edasi, sest ma olin öösel olnud unes terve oma elu ratastoolis.

Selles ühe elu pikkuses unes olin ma olnud ikkagi mina, kuid selline, kes polnud mitte kunagi oma jalgadel käinud. Jah, sellest unistanud, kuid tegelikult juba lootuse kaotanud.

Mis te arvate, kuidas ma ennast hommikul tundsin, kui vasaku jalaga, nagu tavaliselt, voodist välja astusin?

Jah.

Nii ma siis vaatasin seal poes seda meest ja mõtlesin, et võib-olla ärkab tema ka varsti üles.

lihast plaadimängija

2009-06-01T17:15:00.002+03:00

Teate seda tunnet, kui mingi lugu hakkab peas kummitama? Tuleb "Kollane allveelaev" või "Hava Nagila", ning enam ei saa sellest kuidagi lahti?

Meie ajud on lihast plaadimängijad.

Tohutult keeruline pundar ajurakke, neuroneid, mis saadavad üksteisele elektrilisi impulsse. Sellest imepisikeste osade summast moodustub lõpuks meie teadvus, mõtted, unistused ja need neetud kummitavad laulud.

Laulu "ketrama jäämine" ajus on ilmselt hulga neuronite võimetus maha rahuneda. Ning nii nad siis seal tulistavad üksteise pihta tillukesi elektrilaenguid, ise rõõmust kilgates, teadmatuses, et suures pildis ägiseb nende kahejalgne omanik "Beep beep song"i käes.

Kummitava looga on nagu armastusega -- vanast lahti saamiseks aitab ainult uue ja kangema peale võtmine. Või surm.

Aga sellel ajal, kui te vähkrete linade vahel ja proovite oma "YMCA"st lahti saada, surun mina mõttelise nõela oma ajju ja kuulen fantastilisi meloodiad dolby surroundis. Võimsate bassidega, sõnade-värkidega. Täiesti juhuslikult naudin asja üle kontrolli. Minu postingu kõrval paremal tulbas olev märge "Hetke musa" ei ole lood, mida olen pannud mängima oma arvutis. Vaid hoopis oma mõtetes.

Teinekord näete mind tänaval millelegi kaasa vilistamas või ümisemas. Ja mul ei ole iPodi.

kirsfeldti top 10 reisisihtkohad

2009-05-27T17:19:00.003+03:00

Londoni surnuaiad
Vildist mäe matkarajad
Battery park NYs, kus on näha taevas olev suur valge arm
Tee, mis viib jumal teab kuhu
Saatana enda kodu ja karjamaa
Kashmir
Maailma kõige lagedam väli
Madagaskar
Foley tuba
Ja muidugi Utoopia udused eeslinnad

Sättige oma suve reisiplaanid nende kohtade järgi. Ise olen neid kõiki korduvalt külastanud. Julgen vaat' et soovitadagi.

Ise ei liiguta ma sellel suvel kuhugi. Mul on ehitatud suvekodu Maslow püramiidi tippu. Päevitan seal.

bloody hell!

2009-05-26T22:34:00.006+03:00

Kui sa ei ole just emo, vampiir või tiiger, siis järgnev sulle ei meeldi. Aga ma pean selle ära rääkima.

Ma lõikasin täna sõrme ja verejooks ei tahtnud kuidagi pidama jääda. Ise mõtlesin, et väga imelik, sest mul ei ole vähimatki kalduvust hemofiiliaks. See üks on väikene tülikas haigus, mille põdejad kannatavad selle all, et nende vere punalibled ei suuda tarduda kokkupuutes õhuhapnikuga.

Ja selles teadmises ma seal siis tilkusin.

Alguses vähem, aga iga tunniga aina rohkem. Esialgu tundus see isegi lõbus, sest ma sain sõrmega igale poole suuri punaseid sõnu kirjutada, seintele, peeglitele ja akendele, kuni see hakkas kõigile närvidele käima.

Kui asi läks poole päeva pealt hullemaks, ja kõik, mida ma haava kinnipitseerimiseks ette võtsin, oli tulutu, mõtlesin filosoofilise rahuga, et lõppude-lõpuks on inimeses verd ainult mõne liitri jagu. Nii et ühel hetkel ma lihtsalt jooksen tühjaks ja asi on sellega ka lahenenud.

Lõpuks ei aidanud enam miski.

Ma hoidsin kätt vanni kohal ja kogusin selle ääreni täis, lootuses, et ehk saab seda värki mulle pärast tagasi sisse panna.

Kui ma pistsin sõrme suhu, siis pidin äärepealt läkastades uppumissurma surema.

Nii ma kõndisin mureliku näoga toas ringi ja proovisin häda ignoreerida, ise täielik inimfontään.

Ning mu kodumaja oli täpselt samasugune, nagu seda kujutab Marko Mäetamm oma maalil "Bleeding Houses II".

Nii et kui loik jõuab teie trepikoja välisukseni, siis teate, keda süüdistada. Ma ei pruugi üldsegi põdeda hemofiiliat ehk verehüübimatust. Vaid hoopis raskekujulist hüperbooliat ehk soovi üle paisutada :)

12 tundi

2009-05-25T12:00:00.001+03:00

Järgmise kaheteist tunni jooksul teen ära järgmised asjad:

liigun koos maakeraga 1 286 064 kilomeetrit orbiidil ümber Päikese
edendan massiivselt kapitalismi
"Võtan viis" mõned korrad
mõtlen välja kaks algupärast ideed, millest ühe unustan ja teist ei avalda
plaanin üht show'd
unustan süüa
elan taustradiatsiooni tõttu üle ühe minu raku DNA replikatsioonivea ja riskin vähiga
ajan järjekordselt välisukse võtme segamini alt trepikoja võtmega
mitte mingil moel ei suuda olla mõtlemata sinule

võõristus

2009-05-24T15:17:00.011+03:00

See on see tunne, kui miski on samal ajal väga tuttav ja väga võõras. See, kui sa mõne esmapilgul täiesti tavalise ja toreda asja lähemal uurimisel märkad, et pagan! seal on mingi väikene õõvastav detail, mis ei sobi üldse üldpilti.

"Uncanny" inglise keeles. "Das Unheimliche" sakslastele.

Võõristus ja inimlikkus on väga tihedalt seotud.

Nimelt. Kui miski on väga erinev inimestest, siis me märkame ainult neid detaile, mis teevad seda meiesarnaseks. Enamjaolt on need detailid sümpaatsed. Maja, mille fassaad moodustab näo. Auto, mis muigab. Robot, mis käitub sama ebakindlalt nagu meie.

See on võõristus, kuid me võtame seda hea huumoriga. Meil läheb süda sees soojaks mõttest "näed, nemad ka!".

Kui aga miski on väga meie sarnane, kuid mitte päris 100%, siis märkame temas hoopis inimesest erinevaid detaile.

Ja see on hirmutav, sest meie loomuses on hoida eemale asjadest, mis tahavad salakavalalt olla pea-aegu meiesarnased, kuid jäävad märgist õige natukene maha.

Vahakujud, topised, androidid, inimesesarnased robotid. Nemad tekitavad sellise tunde. Nad on "friikid". Neil "on midagi viga".

Sellel tundel ratsutavad kirjanikud, õudusfilmide tegijad ja poeedid. Ja need, kes ikka veel näevad unenägusid.

"Ma ärkasin üles, püstijalu, ning selgus, et ma jooksin, olin jooksnud juba jumal teab kui kaua ning kõik minu kaaslased olid minust maha jäänud ja ära eksinud".

Me tunneme ilmeksimatult ära unenäo kirjelduse, sest meile hakkavad nii kohutavalt selgelt silma need komakoha hälbed, mis eristavad ka kõige tõetruumat unenägu... noh, reaalsusest, niipalju kui me sellest rääkida saame :)

Lõpuks jääb küsimus: mis on "normaalne"?

Sest normaalsus on statistiline. Vähemalt meie maailmas ei vasta mitte miski mitte kunagi väga täpselt sellele keskmisele, vaid hälbib alati ühes või teises suunas. Nii et kui see miski ongi normaalne, siis on see ebameeldiv, sest see "on liiga õige".

See annab muidugi meile kõigile lootust. "Normaalsuse" puudumine, ma mõtlen.

iga sekund

2009-05-21T17:40:00.006+03:00

Iga sekund sünnib maailma 4 inimest.

Kuulipilduja tempoga lendab naistest tittesid välja.

See on ainult asja üks pool.

Samal ajal, sama tempoga tehakse neid ka juurde.

Katkematu huilgav sireen moodustub nendest naistest, kui neisse uusi elusid istutatakse.

2009-05-20T17:38:00.004+03:00

Keegi küsis minult täna, et mis on Universumi seina taga.

Ütlesin, et vahet pole, pea-asi et mitte uuselamurajoonid ja supermarketid.

kõik mida ma tean...

2009-05-19T17:54:00.002+03:00

... tekstide kirjutamisest, olen õppinud sellest klipist.

Iga kord, kui ma seda vaatan, kukun täiesti sirge seljaga pikali ning kerkin kananaha tõttu kolm millimeetrit maast lahti.

the essence of cool

2009-05-17T20:28:00.007+03:00

Kannad teksaseid, milledes oled teinud remonti, istunud Porsche juhiistmel, sumbanud rabas, lasknud need hirmust täis, käinud nendega "black suit" vastuvõtul, ja lebanud ainult nende väel viiemeetriste lagedega hotellitoas Indias, kuulates Sufjan Stevensi "Seven Swansi" ning mõelnud inglise keeles, et "what the hell is going on?".

Sinu käele on tätoveeritud paradiisi pääsemise järjekorranumber

Avastad uue komeedi ja annad sellele Clint Eastwoodi nime

Kannad 1703. aastal Louis XIV õukonnas punksoengut

Sa oled kass

Sellel päeval, kui kõik jõed muutuvad alkoholiks, lähed rahulikult inimtühja pubisse ja tellid ühe õlle.

Töötad viis päeva nädalas. Puhkad või pidutsed ülejäänud kaks. Viid lapsed hommikul oma Volkswageniga lasteaeda. Vaatad Eesti kanaleid. Käid Selveris. Kuulad raadio hommikusaateid. Ostad Rahva Raamatu TOP 10 raamatuid. Maksad iga kuu 7000 krooni korterilaenu. Loed Postimeest netist. Aga ikkagi ütled ühel kenal hommikul, et "Nii, kallim, ma lähen nüüd elu mõtet otsima."

ootamise maailmameister

2009-05-17T03:59:00.002+03:00

...

604765

604764

604763

604762

604761

604760

604759

604758

604757

604756

604755

604754

604753

604752

604751

604750

604749

604748

604747

604746

604745

604744

604743

604742

604741

604739

604738

604737

604736

604735

604734

604733

604732

604731

604730

604729

604728

604727

604726

604725

604724

604723

604722

604721

604720

604719

604718

604717

...

alati tuleb kaaluda alternatiive!

2009-05-15T16:02:00.008+03:00

Mõelge, kui ühtegi sõda ei peetaks enam automaatide, granaatide, mürskude ja miinidega.

Vaid kivi-paber-käärid lahingutes.

Mees mehe vastu.

Sajad tuhanded kogunevad lahinguväljadele. Rivistuvad üles. Tormavad oma vastastele peale. Igaüks leiab omale ohvri. Kuid temaga kohtudes ei tõmba mitte automaadis kuuli rauda, vaid oma parima pokkerinäo ette.

Kõik loevad "üks, kaks, kolm!" ja näitavad üksteisele käemärki. Kivi kaotab paberile. Paber kääridele. Käärid kivile.

Ja kui kaotaja lahkub, siis võib-olla isegi naerdes. Alati vähemalt oma võitjale õnne soovides.

No okei, esimesel korral on asi õnnemäng. Tehakse "parim kolmest".

Kuid keegi ei valaks verd. Keegi ei jääks vigaseks. Ükski linn ei põleks.

Keegi ei sureks.

"Parim viiest?"

Nende sõdade võidud on blufi ja etteaimamise võidud. Maailma vallutab see armee, kes saab teisest inimesest kõige paremini aru. Mitte see, kes EI saa teisest inimesest kõige paremini aru.

"Eee... Parim seitsmest?"

juuksed

2009-05-13T20:37:00.002+03:00

Istu liikumatult oma kohal. Ma teen sinust ühe foto iga tunni järel. Paari aasta pärast paneme kõik fotod järjest filmi kiirusega käima ning me näeme, kuidas sinu peast voolavad välja peenikesed surnud jõhvid.

Olenemata sellest, kas sa magad, naerad, oled haavatud või hirmust halvatud, siis ikkagi ajavad nad ennast visa järjekindlusega sinu ihust välja.

Õõvastus.

Kuid õnneks me unustame selle ära. Ja ikkagi kummardame neid kaaluta kroone. Ning joobume nende lõhnast, kui suudleme neid oma kallima laubal.

iga haigla südames

2009-05-12T17:19:00.004+03:00

Iga haigla südames askeldab üks mees, kelle ülesandeks on korraldada sealsamas salajases krematooriumis vaiksed matused kõigile kirurgide poolt ära lõigatud jäsemetele.

Ta toimetab sinna kellegi kuldsed käed. Kellegi väledad jalad. Transvestiitidest üle jäänud munnid.

Ja pärast tööpäeva lõppu sõidab see mees kaubanduskeskusesse, seisab oma piimade ja leibadega kassajärjekorras, jõuab koju, kaisutab oma naist ja silitab oma lapsi.

Ainult sina oled praegu seda lugedes absoluutselt kangestunud ja ei suuda otsusele jõuda, kas see mees on õudne. Või on ta tohutult kaunis.

kadunud tsitaadid

2009-05-11T16:36:00.002+03:00

Ma olen armastanud. Ma olen vihanud. Ja ma olen neid segi ajanud.

- T. S. Eliot

Õnnetute abistajad ei pea hoidma nende kätt mitte lohutuseks, vaid selleks, et neid jalgadele püsti aidata.

- Henry David Thoreau

Seitsmendal päeval kandis Jumal valget t-särki ja teksaseid.

- Giorgio Armani

Ma lasen ennast matta sinu ajju.

- Stephen King

Me unustame oma hirmud, et elada. Ja elame, et unustada oma hirmud.

- Hermann Hesse

Iga kord, kui tunnen, et suudan elada igavesti ilma teiste inimesteta, tahan tormata sellest kellelegi rääkima.

- Woody Allen

Sa võid kaotada kõik. Oma elu, au, armastuse ja lootuse. Kuid mitte kunagi ei tohi kaotada oma huumorimeelt ja koduvõtmeid.

- Evelyn Waugh

kirsfeldti sündroom

2009-05-09T01:27:00.002+03:00

See on kummaline seisund, kus sul on päeva parim pagana tuju ja sa loodad selle kestmisesse päeva lõpuni, kuigi sa tead, et see ei saa nii olla, sest ikka veel on olemas mobiiltelefonid ja tähtajad ja sa jõuad sellega juba leppida ja siis sa lähed üllatuskõne peale välja ja seal on kõik väga okei ja kui sa märkad, et kell on juba kesköö, siis sa taipad, et sa unustasid kõik asjad vahepeal ära ja see pagana hea tuju kestiski päeva lõpuni.

Ja seda sündroomi põeb kogu inimkond.

terve tänase öö särab Tammsaare pargis Eiffeli torn

2009-05-07T22:32:00.003+03:00

Ja kaob sealt täpselt kell 7.15 kui ma sellest unest üles ärkan.

mida sina teeksid, kui valitseksid maailma?

2009-05-06T17:38:00.006+03:00

Minul igatahes on plaan kuni detailideni välja töötatud. Oleksin heatahtlik despoot. Nagu tavaliselt.

Alustuseks lasen ühel kokkulepitud päeval ühel kokkulepitud kellaajal kõigil inimestel korraga haigutada. Sest see on naljakas.

Siis panen erinevad Biitlite lood maailma maade hümnideks. Eesti olümpiavõidu korral mängib "All You Need Is Love". Suurbritannial "Her Majesty". Soomlastel "Back in the USSR".

Poole inimkonna rõõmuks lasen teadlastel kiirkorras leiutada kalorivaba shokolaadi. Ja teise poole rõõmuks pohmellivaba õlle. Ise lihtsalt muigaksin.

Siis ma harjutan kõiki pühapäeviti õnnelikku mängima. Lootuses, et nad ühel hetkel unustavad mängimise ja ON.

Saadan Rolling Stonesi pensionile.

Ja käsen NoKu klubis hinnad poole võrra alla lasta.

Ja kõige lõpuks käsen peatada planeedi keerlemise. Valin ühe hetke, mis jääks kestma. See on üks suveõhtu, just parajasti siis, kui võib ujuma minna, aga võib ka lihtsalt puude varjus istuda, või kuulata raadiost mingit vaikset dzhässisaadet. Ja puhkuste lõpuni on kogu aeg täpselt kaheksa päeva. Ning külapood pannakse kogu aeg alles poole tunni pärast kinni, nii et kui on midagi vaja, siis alati on koht, kuhu selle järele minna.

Ja selleks, et kellelegi ei tuleks mõttesse minu käsu vastu eksida ja maakera uuesti keerlema panna, saadan selle mehe, kes teab, kuidas asi käib, kuskile saarele puhkama ja luban tal alles ülehomme tagasi tulla.

2009-05-05T17:10:00.002+03:00

Võiks olla nii, et ühel hommikul me ärkame üles ja kõik arvutid on kadunud.

Asendunud millegi heaga.

Läpakate asemel on kohupiimaplaadikoogid. Suurte lauaarvutite asemel juustustritslid. Igaühe kõrval ootamas klaas külma piima. Kõik kodud ja kontorid täis värsket saialõhna.

Sellel hommikul me sööksime kõhud täis, läheksime päikesepaistesse jalutama ja unustaksime vähemalt üheks päevaks kõik oma mured.

vandenõuteooriad

2009-05-04T09:02:00.004+03:00

Meile pakutakse uskumiseks pidevalt vandenõuteooriad. Valitsused teevad koostööd tulnukatega? Elvis elab? Kuumaandumine on lavastatud?

Jama! Need on nii igavad ja värvivaesed. Saatke parem poeedid peale. Alles siis saate teooriaid, mida kirglikult pooldada.

Kõik maailma mäed kuhjati kokku alles 1920ndatel naftamagnaatite poolt selleks, et sõidukid kulutaksid raskeid teid pidi üles ronides rohkem kütust ja tooksid neile suuremat müüki.
Inimesed on surematud. Aga selleks, et maakera ei saaks juba mõne sajandiga täiesti ülerahvastatud, otsustab iga riigi salajane valitsusasutus, millal keegi peab surema. Vastavalt vajadusele lavastatakse siis mingi haigus, või õnnetusjuhtum, või enesetapp.
Google Images on tegelikult tohutu hulk hiinlasi, kes panevad sinu otsingusõna peale oma arvutite taga kokku komplekti pilte. Sõltuvalt sellest, kas sinu otsingut loeb algaja või veidi profim sell, saad ka halvema või parema vastuse.
Aeg on päriselt hakanud kiiremini käima! Meie lapsepõlve päevad olid füüsiliselt umbes 30 minutit pikemad kui praegused. Kui su kell käib ette, siis pole viga kellas, eksole. Teadlased kardavad, et aastaks 2046 on ööpäev kahanenud kümneminutiseks.
Kõik maailma naised saavad kord aastas Genfi lähistel kokku ("kallis, lähen paariks päevaks ostureisile! / komandeeringusse! / suusatama!") ja koostavad terve järgmise aasta plaani, kuidas vastassoo elu raskeks teha. Meestel on sarnane üritus kord kolme aasta tagant.

Pilved on tegelikult kivist ja väga kõvad. Pehmete pilvede juttu aetakse meie rahustamiseks, sest muidu ei suudaks keegi nende kolosside allakukkumise hirmus tänaval kõndida.
See tunne, et kõik teised mängivad esmaspäeviti kokku ja mõtlevad sulle spetsiaalset igasugu jamasid välja? Tõde! Kui sa saad neljakümne viieseks, siis pakutakse ka sulle võimalus skeemis osaldeda ja korraldada mõne noore vastu iganädalane kius.

täna on kuu näha

2009-05-01T22:34:00.004+03:00

Vaata seda ja ole täna peale minu veel teine inimene, kes mõtleb, kui lahe oleks seal praegu skafandrites, ülikergetena, "Smells like teen spiriti" järgi tantsida.

maailma parimad asjad

2009-04-30T11:42:00.007+03:00

Vaprus

Stiilipuhtus

Teravmeelsus

Muretus

Võitlusvaim
Ja kõige kiftim on see, et need on meis kõigis olemas. Eriti raske on seda uskuda siis, kui on kõige valusam. Aga see läheb üle. Usu mind.

underwater love

2009-04-28T16:33:00.004+03:00

Jube tihti tahaks suuta kõndida veel all. Mitte ainult rahuldada tavalist veealusekirge (need, kes mind teavad, teavad), aga suuta kõndida mööda merepõhja nagu mööda tänavat. Hingata külma vett sisse ja välja sama kergesti kui õhku või eetrit.

Ja siis, kui ma seda lõpuks suudan, teen pika jalutuskäigu Piritalt Atlantise uppunud müürideni. Panen seal mõned mündid tasku ja teen veekindla kaameraga krüptilise snäpshoti.

Ja Antarktikas käin lõpuks ära. Vaatan vaalade kõhualuseid. Ning peletan sukelduvaid pingviiniparvi kätega vehkides eemale.

Panama kanalist kõnnin ka läbi ja koputan tankerite põhjadele.

Ja siis lähenTitanicu vraki juurde. Toon sealt ära mõne vana kohvri, millel on veel omaniku nimi peal. Pärast otsin tema lapselapsed netist üles ja saadan kogu krempli neile postiga teele. Ainukese vastutasuna palun saata foto nende ilmetest, mis neil on ees, kui nad paki kätte saavad. Ja viisakusest mainin, et nad võivad minuga ühendust võtta, kui juhuslikult Eestisse satuvad.

100 000 000 000

2009-04-27T16:48:00.000+03:00

Jämedad arvutused näitavad, et selle aja jooksul, kui inimene kui liik on üldse eksisteerinud, on kokku elanud umbes 100 miljardit inimest.

Mille poolest sina nende hulgas eriline oled?

Minul näiteks oli enda kohta selle küsimuse vastamisega tõsiseid raskusi, sest tegelikult on kõik minu tunded, lootused, püüdlused ja ideaalid samad, kui, noh, nii umbes sajal miljardil inimesel enne mind. Rikkus, rahuolu, õnn, armastus. Sama jama, teisel ajal, teise nimega, teise näoga.

Aga viimaks mõtlesin välja.

Keegi teine ei ole kunagi osanud teha täpselt selliseid pannkooke, nagu mina.

näita mulle oma skeletti

2009-04-23T19:11:00.002+03:00

Naerata.

ümber maakera

2009-04-22T16:42:00.001+03:00

Kui ma just praegu püsti tõuseksin ja alustaksin jala ümbermaailmarännakut, siis teeksin selle ära umbes seitsme või kaheksa aastaga. Kulutaksin ära kõik oma raha. Näeksin inimesi suremas. Sureksin ise võib-olla mõned korrad. Hakkaksin armastama vihma. Laulaksin tuhandeid tunde järjest omaette, kui kõnnin mööda maanteid läbi Ameerika. Näeksin kokku kaht miljonit erinevat inimest ja teaksin, mida tähendab olla täiesti vaba.

Selle asemel kujutan seda kõike seitsme minutiga ette, jätan raha tasku ja kirjutan selle posti. Elagu laiskus ja fantaasia!

maagiline vs kaine

2009-04-21T15:51:00.003+03:00

Kas sina näed igas asjas midagi maagilist? Selleks, et tavapärasele anda erutavat varjundit, sest tavapärane on... noh, hästi tavapärane?

Et pilved on tegelikult sinu endiste armastuste vaimud, kes meelega su kevadpäeva varjutavad? Või et su toataimed räägivad sinuga, ainult et nende jutt on keeles, mida sa oskad ainult unes? Või et igal majal on kuskil selline punkt, et kui sinna kasvõi laps jalaga virutab, siis kukub kogu kaadervärk kokku?

Või näed sa kõike täieliku häirimatu kainusega? Sest kui unustada ära kõik eelarvamused ja vaadata tavapäraseid asju justkui esimest korda, ei paista enam ükski tavapärane asi tavapärane.

Et pilved on veeaur, mis olid vaid kuus tundi tagasi kellegi pisarad, kraanist pahisev veejuga või kallis Itaalia mineraalvesi. Või et su toataimede iga rakk on keerulisem, kui ükskõik mis masin, mille inimesed on senimaani kokku suutnud panna? Või et kõik maailma majad koosnevad aineosakestest, mis umbes kümme miljardit aastat tagasi sepistati kokku tähe sees, mis oli meie Päikese eellane?

Kui niimoodi mõelda, siis ei ole maagilisel ja kainel mõtteviisil mitte mingit vahet.

postmodernism

2009-04-20T16:18:00.005+03:00

Paljude jaoks on see mingi ropp sõna, paljudele mingi pseudoteaduslik termin ja enamuse jaoks lihtsalt täielik arusaamatus.

No fear! Teeme asja mõne hetkega selgeks! Siit tuleb lihtne definitsioon.

Postmodernism on ennekõike arhitektuuri- ja kunstivool, mille põhivõte on see, et tsiteeritakse ajalugu, aga seda tehakse räpakalt, lohakalt ja ülbelt.

Ja siin mõned eriti selged näidised. Vana kräpp vs uus ja postmodernistlik.

. . .

Meil aiaäärne tänavas,

Kui armas oli see!

Kus kasteheinas põlvini

Me lapsed jooksime.

Kus ehani ma mängisin

Küll lille, rohuga,

Kus vanataat käekõrval mind

Tõi tuppa magama.

Kui üle aia tahtsin siis

Ta kombel vaadat

„Laps oota,” ütles ta, „see aeg

On kiir küll tulema”.

Aeg tuli. Maa ja mere pääl

Silm mõnda seletas.

Ei pool nii armas olnud sääl,

Kui küla tänavas!

. . .

Tiskres oli see:

Šeff!

Kogu aeg rambi juures

Hängisime.

Pärast pleikkar, orkut, chicad,

A siis tuli känd, peksis rahva laiali ja ütles

„Mismasulle rääkisin!”

Tegelt täitsa okk jutt oli,

Sest praegu maeiviitsi

Küll midagi muud teha

Kui et võiks jälle

Veits hängida.

. . .

Kas läks nüüd selgemaks?

negatiiv

2009-04-17T16:34:00.001+03:00

Ja mõtle, kui mingi kohutava rikke tõttu saaksid sa öelda kõigile ainult vastupidist sellele, mida mõtled. Ja keegi ei saaks sinu sellest deformatsioonist aru.

Iga mõtte "jah" korral ütleksid "ei". Ja iga "ei" korral "jah".

Sa ütleksid alati ära kõik peokutsed ja palgakõrgendused. Ja ostaksid kõik ajakirjatellimused, mida telefonimüüjad pakuvad.

Kõik teaksid, et sa neid armastad.

Ja üks inimene teab -- ning ei mõista -- miks sa teda vihkad.

ebatõenäolised kombinatsioonid, mis toimivad

2009-04-16T18:35:00.002+03:00

inimesed ja usaldus
unistaja ja unistus
jääauk ja ujumine
surm ja naeratus
metall ja laevaehitus
viha ja andestus
Päike ja Maa
vaesus ja headus
naine ja mees

Aga ma olen ka jäägitu optimist...

vastukaaluks: maailma kõige kaunim filosoofiline tõdemus

2009-04-15T20:03:00.001+03:00

Kui sa teinekord naeratad, ja sa ei tea, miks täpselt, siis see on sellest, et keegi samal ajal mõtles sinu peale, ja mõtles sulle naeratuse.

kavatsen elada kõigi silme all väga vanaks

2009-04-13T17:31:00.004+03:00

Kirjutada artikli á la "Sajakahekümneaastase mõtisklused moodsa moe teemadel."

Ja vaadata, kuidas kõik imestavad, et näed, muumia, aga ikka veel liigutab.

Ja siis lihtsalt ära kaduda.

Mõni veel ehk mäletab ja mõtleb, "Vist surnud. Pole ammu midagi kuulda olnud."

Kuid mina kõnnin tänavatel tundmatuna. Segunen punkarite massidega. Olen vihane ja tohutult leebe. Ning lendan igale poole tasuta -- sajandi jooksul kogunenud boonuspunktidega.

Olen ikka oma esimeses nooruses ja põrutan järgmise milleniumini välja.

Kui keegi mind ära peaks tundma ja küsib mu saladuse järgi, siis pole ma üldsegi kitsi.

Teatan, kusjuures täiesti ausalt, et lihtsalt tegin väga ammu otsuse elada kõigi silme all väga vanaks. Ning jätsin juba varakult maha kolesteroolirikaste toitude söömise.

telepaatia

2009-04-12T20:20:00.004+03:00

Oh, ma ei suuda ära oodata, millal see lõpuks leiutatakse. Sest siis saaksime omavahel mõtteid vahetada selliselt, et pole kartust eksitusteks, arusaamatusteks ja liigsuurteks telefoniarveteks.

Me teaksime ainult tõde, ei kõneleks kunagi vale; ning poliitikud ja reklaamimehed jääksid tööta. Aga see on väikene tasu nii hea asja eest.

Ükski laps ei kaoks kunagi ära. Keegi ei segaks ühegi kontserdi kuulamist oma lobaga. Ning me saaksime järgi küsida, kas on olemas hauatagune elu.

Ning sa teaksid, miks ma kuulan La Ritournelle'i.

Kuigi, teinekord pole selle taipamiseks ilmselt telepaatiat vajagi...

go with the flow

2009-04-11T17:18:00.002+03:00

Eufooria. Hirm. Tänutunne. Viha. Lootus. Vaenulikkus. Hüsteeria. Rõõm...

Emotsioonid. Mõned nendest kümnetest, mida inimolendid igapäevaselt tunnevad. Me läheme kontrollimatult ühest seisundist teise, ning ma kahtlustan, et pole olemas null-emotsiooni, mille järgi saaksime kõiki teisi loodida.

Uudishimu. Masendus. Ekstaas...

Ja kummaline on see, et pole reeglit, mis keelaks ühe emotsiooni üleminekut teiseks. Ekstaas võib minna kurvastuseks sama lihtsalt kui masendus meeleheiteks.

Raev. Kahetsustunne. Üllatus...

Kuigi kõik see on ainult keemia. Meie ajud on rasvaselt reostunud käsnad, mis reageerivad igale välis- ja sisemõjutusele sellega, et pritsivad meie vereringesse aineid, mis tõmbavad meie tajule peale kõikvõimalikke loore, katteid ja värvilisi kilesid.

Frustratsioon. Tänulikkus. Õnnetunne.

Kunagi tulevikus on see kõik täieliku kontrolli all. Võtan hommikul 500 mg Entusiasmi™ ja lähen tööle; õhtul topeltannuse Empaatiat™ ja lampide kustudes panen keele alla Kire™ kapsli. Ja mõtlen nende lugematute eelnevate sugupõlvede peale, kelle enesekontroll oli sama ebatäielik nagu keskaegse meditsiini kontroll DNA üle.

Ehmatus. Vaimustus. Armastus...

Kuigi ma ei ole kindel, kas ma tahan, et kõik oleks kontrolli all. Sest koos kontrolliga ei oleks enam ei spontaansust ega ühtegi ootamatust ega seiklust :)

cinematic orchestra

2009-04-10T19:44:00.002+03:00

Täna on selline Cinematic Orchestra õhtu. Selline, kus paned näiteks "Reel Life"i nii kõvasti mängima, et see katab ära kõik muu maailma helid. Ja ulatub vaikselt helimeelest ka nägemisse ja maitsmisesse. Värvides praegust megahalli maailma nagu taimevärvidega. Et kui sa vaatad vasakule, on kõik sama värvi kui vastu valgust vaadatud salatileht, ning kui keerad pead vaikselt paremale, siis ühel hetkel, ilma et sa ise seda märkaksid, on kõik juba helelilla, selline, mida näed kustuva viiruki suitsus. Ja kui sa kuulad seda orkestri hingamist väga valjult, ma mõtlen ikka väga, väga valjult, siis sa tunned ilmselt ka maitset, sellist suvise kose juures lahtise suuga olemis tunnet. Ja sellel niiskel õhul on jõe maitse, millest on öösel ülesvoolu läbi käinud metskitsed ja külmad kalad ja üks noor tüdruk, kes pesi tuhat aastat tagasi kivil oma juuksed, et minna kaunina oma peigmehe juurde.

Play. Loop.

Seda meelte segunemist nimetatakse sünesteesiaks, muide. Inimajus on osad tajude regioonid füüsiliselt nii lähestikku, et kui üks meel saab eriti kõva laengu, "kandub" sellest osa üle ka teistele, lähedalasuvatele tajudele.

õige ja vale

2009-04-09T16:31:00.006+03:00

Kunstil on üks eriline omadus. Nimelt, pole olemas õiget ega valet kunsti. Sest kui oleks, siis kuidas saaksid vastandid üheskoos eksisteerida?

Hea näide on Claes Oldenburg vs Slinkachu.

Oldenburg teeb linnaruumis VÄGA SUURI asju.

Ja Slinkachu väga väikeseid.

Ja mõlemad on õiged. Või valed.

loetud arv

2009-04-08T18:26:00.003+03:00

Mõtle kui hirmus, kui inimestele oleks antud elu jooksul kasutada sama hulk sõnu kui aastaid.

Kaheksakümmend näiteks.

Ainult iga kolme aasta tagant saaks teineteisele midagi olulist öelda.

romaan

2009-04-07T17:15:00.010+03:00

Milliseid romaane ma kirjutaksin?

Mõtlen -- juhul, kui ma viitsiks nii pikka formaati ette võtta. Sest mul tekib õudne tüdimus niipea kui hea idee on sündinud ja seda tuleb hakata kuude viisi sünnitama, marineerima ja lihvima. Ja romaani puhul pole niipalju oluline see, millest jutustatakse, vaid kuidas jutustatakse, sest ainult hea jutustaja suudab hoida lugejat kinni kõik need kolm-nelisada lehekülge.

Kui, siis midagi järgnevat. Siin ainult mõned "kolmekümne sekundi" sünopsised. Uute asjade genereerimine on lihtsalt lõbus! Aga tahest-tahtmata on need veits friikid :) Eks ise hindate, kas kahjuks või õnneks pole ükski nendest veel pikaks kirjutatud...

„Damien Hirst peab surema!”

Noore kunstniku esimene näitus saab kriitikute ja kunstiüldsuse poolt hävitava hinnangu. Ta otsustab kätte maksta ja mõrvab ühe kriitiku ning kunstniku teise järel, eksponeerides neid lihast ja luust kollaazhidena.

„Lumi”

Mees fotografeerib talved läbi lumehelbeid, lootes leida kaht ühesugust. Ta elab läbi hingelist traumat ja lõbustab ennast usuga, et leides kaks sarnast lumehelvest, leiab ta ka oma surnud naisele sarnase naise. Lõpuks armub elus pettunud tüdrukusse, kes on proovinud enesetappu sooritada, sest on lõplikult veendunud, et kõik mehed on täpselt üksteise sarnased.

„She-Tarzan"

Sumatra dzhunglitest leitakse 70ndatel lennukiga alla kukkunud Inglise perekonna ainukene ellujäänud liige – tüdruk, kellest on kasvanud metsistunud naine. Ekspeditsiooni juht armub temasse ja toob ta tagasi Londonisse. Kuid linnadzhungel ei säästa naist – jutusaadete kuulsus, life in the fast lane, narkomaania.

„Pärgament”

Kaheksakümneaastane neitsist vanatüdruk otsustab pärast oma eluaegse sõbranna surma siiski rõõmsa eluga tutvust teha. Sõidab Hamburgi ja astub Reperbahnil teenistusse.

„Neli põrsakest”

Tegelikult oli alguses neli põrsakest, mitte kolm, nagu meie neid teame. Neljas vend oli kõige nõrgem, veits downikas ja ebastabiilne. Lugu algab aasta enne meile tuntud muinasjuttu, Hundi tulekuga metsa. Ning päädub veidi enne meile tuntud muinasjutu algust sellega, et kolm venda otsustavad neljanda ohverdada. Lootuses, et Hunt jätab nad siis igaveseks rahule...

„Kaks meetrit”

19. sajandi lõpus elanud maailma pikim naine, kaks meetrit nelikümmend, abiellub maailma lühima mehega, nelikümmend sentimeetrit. Kuidas nad kogu maailma (ja oma kehade) kiuste õnne leiavad.

Jne :)

täna on hea päev

2009-04-06T17:36:00.004+03:00

See on päev, mil sa taipad, et kõigi meie tegevuste piirid seab vaid meie ettekujutusvõime.

Ja kuna sa taipad, et me kõik oskame lõputult unistada ja fantaseerida, siis on täna see päev, mil sa taipad, et me kõik oleme piiritud.

õpi iga päev midagi

2009-04-05T17:27:00.003+03:00

Kasvõi üks fakt.

Inimese süda pumpab endast läbi umbes 5 liitrit verd minutis.

Fakt muidugi ei ütle, mitu ehmatust, lootust ja hirmu ta samal ajal tunneb.

aurora

2009-04-04T11:15:00.005+03:00

Minge vaadake alates homsest Juta Kübarsepa fotonäitust "Aurora" Viimsi Püha Jaakobi kirikus (sõidad mööda Rohuneeme teed ja u 0,5 km enne Viimsi Vabaõhumuuseumi paremale).

Need fotod on fantastilised.

Need on pildistatud infrapunafilmile, mis tähendab seda, et pildile jäänud reaalsus on kummalise nihkega. Taevas on sügavam. Põllud on säravamad. Valge on valgem.

See on maailm, nähtud läbi silma, mis ei kuulu meile, ärkvelolijatele. See on unenäonägija silm, mille läbi näeme seda maailma. See on lapse silm, kes näeb maailma ikka veel kuldse ja hommikusena...

ehk on nüüd juba aru saada, et üks minu kirgedest on aeg

2009-04-04T02:13:00.002+03:00

Aeg on üks nendest seletamatutest asjadest, mis ei ole kauge ega kättesaamatu. Aeg on suur müsteerium, millega kohtumiseks ei pea mitte kuhugi minema ega mitte midagi tegema. Vaid lihtsalt olla. Ja kuulata, kuidas aeg hääletult kulgeb.

Õigupoolest aeg pole mitte üks seletamatutest, nii nagu seda on püramiidid või Atlantis, vaid aeg ongi see seletamatu ise.

Olemise mõõt. Sest ainult tajumatu asjaga on võimalik mõõta midagi tajumatut.

Kuigi. Miks peab alati olema oma mõtetes nii kõrgelennuline? Teinekord on olulisemad hoopis praktilisemad ajaküsimused. Nagu näiteks.

kui mitu sekundit tohib teisele inimesele järjest silma vaadata, ilma et see muutuks selgeks vihjeks?
kui kaua on ideaalne pannkoogi üht poolt praadida?
mitu tundi või päeva või nädalat on võimalik olla isoleeritud tühjas ruumis, ilma et läheksid hulluks?
kui vana ma päriselt olen?
kui kiiresti jookseb aeg laiskloomal?
miks on tööaeg kaheksa tundi, mitte aga neli või neliteist?
millal? :)

teen sulle just praegu karuteene

2009-04-02T17:47:00.000+03:00

Kui sunnin sind kulutama minuti selle kõige lugemiseks. Tean kindlalt, et tunned sellest ajast kunagi väga puudust.

Seitsmest sekundist, mille jagu jääd kunagi maha bussist.

Poolest minutist, mis tuleb puudu üheskoos veedetud ajast, kui sinu kallim peab pikemaks ajaks ära minema.

Kahekümne kahest sekundist, mille võrra peaksid rohkem mõtlema, et kunagi üht tüli ära hoida.

Ja kunagi väga kauges tulevikus, väga-väga kauges tulevikus, viimasel hetkel, tunned puudust ka ühest järelejäänud sekundist. Himustad seda siis nii tohutult, sest see tundub sellel hetkel terve sajandipikkuse ajapikendusena.

Kuid sul pole seda. Oled kõik selle kunagi ammu siin minu peale ära kulutanud :)

tahan alati võimalikke asju

2009-04-01T20:33:00.005+03:00

Teinekord tahaks istuda selle sumeda galaktika serval ja lihtsalt jalgu kõlgutada.

Teinekord jälle aga ujuda Neptuuni jahedates ookeanides, lihtsalt hõljuda seal pinnal ning pärast ennast valge karge rätikuga kuivatada.

Ja just praegu praegu tahan---

vabadele hingedele

2009-03-31T20:25:00.004+03:00

Tänane hümn on kõigile vabadele hingedele. Neid on seal väljas veel mõned...

Sest vabaks saamine on lihtne. Hommikul lõika ennast vaikselt lahti oma siiami kaksikust, jättes temale aju ja võttes ise südame. Tehes nii elu viimase kompromissi.

See uus valu pole üksindus. Vaid liigeste kangus, kui neid aastate järel sirutad uues isiklikus ruumis, mis ulatub siit tähtedeni.

Ning sinu sees hakkab mängima ülistuslaul iseendale. Algul vaikselt. Kuid siis tervet pealuu kontserdisaali raputades.

Pole midagi kaunimat, kui kuulda jälle omaenda pisikest ja ausat mõtete häält iseseisvuse ekstaasis tuhandekordseks võimendatuna.

Ta maruliselt peab propagandakõned kätele ja jalgadele. Röökides "Ise otsustad! Ise teed!"

Ja sa otsustad. Ja teed. Kuigi ise ka ei tea, kas see saab olema midagi head. Või üdini halba.

Kuid sul pole enam puuki oma veenuserinnal. Vaid kõlbad Kiplingile modelliks.

Kõnnid omapead.

üksikule saarele

2009-03-30T11:29:00.003+03:00

Keegi küsis minult, mis on need kolm asja, mida võtaksin kaasa üksikule saarele.

Vastasin, et satelliittelefoni, telefonikaloogi ja paberi-pliiatsi.

Satelliittelefoniga helistaksin tsivilisatsioonile ja ütleksin: "Kutid, trianguleerige satelliitide abil mu asukoht välja ja tulge mulle järgi. Aga mitte enne paari nädalat. Mul on vaja veits puhkust."

Telefonikataloogi lihtsalt loeksin.

See ei ole igav andmehulk, vaid inimelude kataloog. Seal pole lihtsalt nimed, vaid sajad tuhanded inimesed oma saatuste, lugude ja kujuteldavate mõtetega. Seal on märgid inimeste kodude ja elude kohta, nende edukuse või ebaedu kohta. Ning igast sellest märgist on võimalik välja lugeda need sündmused ja valikud, mis viisid nende koduni, telefonini, tööni, õnnetuse või lootuseni.

Ja paber-pliiats oleksid kirjutamiseks. Kellegi segamata on seda hea teha.

See, kes minult seda küsimust küsis, ütles, et minu valik on väga ebapraktiline. Tema võtaks kaasa kirve varjualuse rajamiseks, suurendusklaasi tule tegemiseks ja kile joogivee kondenseerimiseks.

Olin ebapraktilisuse osas nõus. Aga minu lähenemine on stiilsem.

mul on üks uni...

2009-03-27T11:48:00.001+02:00

kus ma...

tean jube täpselt, mida tahan
oskan kätel kõndida
näen
tunnen veine
valetan veatult
tantsin igal õhtul
loodan
kannan alati väga head ülikonda
olen käinud antarktikas
ja sõjas
ja ratsutanud meteoriidil
tean kõiki tähtkujusid
joodeldan tihti
suudan tund aega järjest hinge kinni hoida
tunnen kuut miljardit inimest nimepidi
elan protsentidest
ja oskan alati su kurbuse ära pühkida

Luule Keskagentuur

"Kalevipoeg 2.0" esitlus!

illustratsioonid valmivad!

kalevipoeg 2.0 tuleb!

kas see on mõõk sul taskus või oled lihtsalt häpi mind nähes?

laul nr 5 valmis!

kalevipoja vaenlased

misasi on regivärss ja kuidas seda süüakse?

kalevipoeg ja zombid

laena mulle klaviatuuri, vanemuine

kuradi lumi

luule keskagentuur aastane!

masinate armuelu

aborigeenid

ninanokkimise ülistuseks

minu onu

porr

ärge proovige seda kodus!

viimane televiisor

masinate psühholoog

misasi on lasnamäe?

võlgniku surm

nagu surematud omavahel

veits vilu

valge vares

shokolaaditrühvlid

me oleme lapsed, kes käivad tööl

teadmised

sinised silmad

miks ma enam hääletajaid peale ei võta

ropendamisest

mulle jäävad asjad meelde seoste abil

piirajad

maailma kõige tõsisem mees

vana sõber

force majeure

liikuge karjaga samas suunas!

rebelnohik

*haigutus*

ärge laske mul olla Queen Mary II kapten

puhas & must

öösel

muusika autoõnnetusteks

maailma parim

mida ma kardan

hääl on ära

holy mountain

sellel aastal on päris palju tigusid

tänane heategu

täna oli ka kuu peal mega ilus ilm!

keeristormi sees

masters of the universe

neetult väärtuslikud asjad

lapsepõlve rituaalmõrv

mycket bra!

lihast plaadimängija

kirsfeldti top 10 reisisihtkohad

bloody hell!

12 tundi

võõristus

iga sekund

kõik mida ma tean...

the essence of cool

ootamise maailmameister

alati tuleb kaaluda alternatiive!

juuksed

iga haigla südames

kadunud tsitaadid

kirsfeldti sündroom

terve tänase öö särab Tammsaare pargis Eiffeli torn

mida sina teeksid, kui valitseksid maailma?

vandenõuteooriad

täna on kuu näha

maailma parimad asjad

underwater love

100 000 000 000

näita mulle oma skeletti

ümber maakera

maagiline vs kaine

postmodernism

haigutus