Briti skulptor Antony Gormley on aastaid saatnud oma inimskulptuure vastamisi halastamatu reaalsusega. Pannud nad seisma katustele. Matnud metsadesse. Aeg-ajalt käskinud neil seista galeriides.
Ja 100 nendest saatis ta seisma Crosby Beachile, Inglismaa läänekaldale.
See on "Another Place".
Ja seal nad seisavad, mõned rannal, mõned rinnuni liivas. Mõned tõusu ajal kaelani vees. Mõned uppunud.
Kuid kõik nad on näoga mere poole. Pime rahvas, kes on märganud kauguses midagi, millest me midagi teada ei taha. Väljavalitud rahvas, kes ootab kutset, mille peale kõndida sügavustesse.
Huvitav, kui ma satuksin sinna rannale lonkima hetkel, kui nad kutsele kuuletuvad ja minema hakkavad, kas ma oskaksin siis käituda õigesti? Kas ma läheksin nendest ühe juurde ja prooviksin teda päästa, öeldes: "Ootan'd, semu, läheme teeme parem kohalikus pubis ühe õlle või paar. Ja siis pärast vaatame, kuidas sul selle teise-koha-värgiga jääb"?
Või prooviksin ma hoopis ennast päästa, öeldes "Hei, võta mul käest ja mine ees"?
Kuigi autor ise ütleb, et tegu pole lüürilise kaemusega. Mis on muidugi täielik jama, sest ega autoritel pole oma teose tõlgendamisel rohkem õigust kui sellel kopamehel, kes kujude vundamente liiva sisse kaevas :)
No comments:
Post a Comment