masinate psühholoog

Tujukad arvutid. Ainult koledatele nägudele fokusseeruvad fotokad. Omaalgatuslikult suvalistele numbritele helistavad mobiiltelefonid. Jonnakalt käivitamist ignoreerivad autod. Närvihaiged plinkivad päevavalguslambid. Ise välja lülituvad veekeetjad. Kiire pauguga kaitsekorgid. Järjekindlalt taha käivad kellad.

Isiksusehäiretega aparaate on kõik kohad täis. Haigete inimeste tsivilisatsioon on tootnud sama haigete masinate tsivilisatsiooni.

Meil on vaja uutlaadi meistrimeest (või meistrinaist), kes mõistaks diiselmootorite ja ränikiipide hingeelu. See naine või mees oleks 21. sajandi esimene tõeline superstaar. Ei, mitte superstaar, vaid superkangelane. Segu CSI kriminalistist, Hercule Poirot'ist ja Jeesusest.

Ta kõneleb masinatega nagu Robert Redford hobustega. Ta oleks masinalausuja, kes räägib sadamates tossavate laevadega ja kontorites urisevate arvutitega. Sositab nende monotoonses keeles. "Lülita ennast sisse". "Lülita ennast välja". "Salvesta". "Roosteta".

Ta läheb kaubalaeva pardale, mööda selle treppe ja redeleid alla mootoriruumi ja paneb oma käed majasuurusele mootorikorpusele. Silitab seda hellalt. Soojendab külma terast oma kätega. Paneb kõrva vastu aparaadi needitud külge.

"Räägi mulle oma... lapsepõlvest," sosistab ta hammasrataste keeles. "Räägi mulle selles, kui sind alles toodi laeva trümmi. Räägi mulle sellest, kuidas sa olid alles ellingutel. Räägi mulle, kuidas sinu trümmi tungis esimest korda kraana ja jättis sinna oma konteinerilaadungi. Räägi mulle, millest sa unistad."

Ja aurik väriseb ja nutab oma kajutiakendest õli ja pihib, et tegelikult on ta alati tahtnud olla purilennuk. Olla kerge valge asi kuskil taevas, ilma mootorimürinata ja pesemata meeskonnata ja seintele kleebitud paljaste plikside piltideta.

Lihtsalt lennata.

Masinate hingeelu on läinud nii keeruliseks, et nendest ei saa enam tehniliselt aru. Tuleb vaadata tervet kooslust ja öelda, näiteks, et "sellel hävituslennukil on oma emalaeva suhtes klassikaline Oidipuse kompleks". Või et "see vana volkkar koliseb seetõttu, et tema noorpõlve jääb üks traumaatiline avariikogemus".

Kas inimene on ka masin?

Inimeste peal teeb masinate psühholoog teinekord haltuurat, sest ega's ühe Mari või Jüri kolba all toimuvat pole kriiskamise põhjal keerulisem arvata kui mootori vulksumise põhjal hinnata, mis kapoti all toimub.

misasi on lasnamäe?

Keegi küsis minu käest, et misasi on Lasnamäe.

Lasnamäe on see, kui sind sunnitaks terve elu kandma töötunkesid, ja selleks, et see oleks vähegi talutav, paned sa endale rinda märgi "Mu teine ülikond on pesus".

Lasnamäe on see, kui kodukolde jumal saab Priisle poe juures nii hirmsasti peksa, et heidab järgneval ööl hinge ja mädaneb nüüd kuskil anonüümses korteris, aga tema lõhna ei ole tunda, sest kõrvalkorteris peab üks vanamutt kolmekümmet kassi.

Lasnamäe on see, kui inimesed majutatakse ühte suurde elamise masinasse nii, nagu seda ei kujutanud ette prantsuse arhitekst Le Corbusier, sest ta mõtles, et kui inimestele anda kõik need mehaanilised vahendid, mida on vaja elamiseks, tuleb ka kodutunne.

Lasnamäe on see, kui ehitatakse üks hiiglaslik viietärnihotell, aga seal ei käi kolmekümne aasta jooksul ühtegi koristajat, ning kõik koridorid ja numbritoad on täis tühje pudeleid, kasutatud kondoome ja süstlaid.

Lasnamäe on see, kui futuristid ehitavad kosmoseraketi ning hakkavad lugema selle stardikäskluse countdowni, kuid ei suuda sellega kunagi lõpule jõuda.

Lasnamäe on see, kui visatakse telliskivi merre ning saadakse vastu ümaraks lihvitud määrdundvalge asi, millega pole suurt midagi peale hakata.

Lasnamäe on see, kui keegi käib öösiti majade peale mustusekihti kleepimas.

Lasnamäe on see, kui valgenahaline mees laulab bluesi ja see tundub usutav.

Kas keegi suudab Lasnamäge ümber kujundada? Ma ei usu. See, kes läheb Lasnamäele plaaniga seda muuta, saab ise muudetud Lasnamäe poolt.

Järelikult, see, kes tahab muutuda, läheb Lasnamäele.

võlgniku surm

"Palun ärge tehke mulle haiget, muidu ühel tüübil on põhjust jälle blogida," olid minu võlgniku viimased sõnad, kui mingid kaagid ta möödunud nädalal Londoni lähistel hostelis mõrvasid.

Minu võlgnik, T. oli sinna pagenud minu ja veel kümne võlausaldaja eest. Ta oli kõigile meile võlgu. Suurelt. Ameerika riigivõla mastaapides.

Alguses laenas ta ainult natukene, ühe äri vigade lappimiseks. Siis oli vaja uut laenu, et lappida eelmist võlga. Siis jälle uut, et see kinni toppida. Ja nii edasi, ja nii edasi, meretäite viisi, kuni lõpuks lülitas ta telefoni välja ja pages minema. Tema elukaaslane laiutas vaid käsi ja ütles, et T. lahkus lihtsalt ühel hommikul.

Kõik muutusid närviliseks. Kõik hakkasid "oma mehi" talle järele saatma. Mina kaasa arvatud.

Keegi teistest võlausaldajatest oli ilmselt minust ettevõtlikum. Isegi minu inkassost ettevõtlikum.

See oli alles nädal aega tagasi, kui me arutasime koos võlgade väljanõudjatega minu asja, rahulikult, kohvitassi ääres.

"Et kas murrame mõlemad jalad või ainult ühe?" küsis inkassomees.

Ma olin oma vastuses veidi ebalev, nii et ta seletas sõbralikult juurde: "Ühe jala murdmisega on see, et siis nad tavaliselt ei võta asja väga tõsiselt. Kahe puhul on neil selge, et järgmine samm on veel hullem. Noh, millegi ära lõikamine. Tavaliselt kõrvad. Nägu. Midagi sellist."

Ma ebalesin ikka veel, ning teine inkassomees rüüpas pisikesest kruusist oma cappucinot ja poetas nii mokaotsast: "Me võime muidugi alustada üldse hobusepeaga. Poetame selle talle voodisse. Klassika. Omamoodi stiilne. On teil mingeid erisoove hobuse tõu osas?"

"Tori?" küsisin, sest ma ei teadnud muid hobusetõuge.

"Tori peaksime ise Inglismaale kaasa võtma," seletas inkassomees asjalikult, "ja see on teile mõttetu kulu. Ma soovitan valida mõne kohaliku tõu hulgast. Belgia soojavereline on päris kena. Aga teate mis! Ma usun, et teie puhul sobiks isegi veidi kiiksuga lähenemine. Mis te arvate, kui me paneme teie võlgnikule hoopis shetlandi poni äraraiutud pea padja peale? Ah, vat see oleks alles midagi erilist!"

"Ei tea, äkki on kallis..." küsisin ebaledes, "ma niikuinii arvestan, et see võlg on juba korstnasse kirjutatud ja lisakulud..."

"Jalgade murdmine ja hobusepead on kõik meie teenustasu protsendi sees," ütles üks inkassomeestest laia zhestiga. "Selle pärast ei pea te muretsema. Äkki hoopis tikkude küünte alla ajamine? Või ma tean! Sunnime teda teletupse vaatama! Tavaliselt see toimib. Kuule, millal meil see lennuk läheb?" küsis ta teise inkassomehe käest ja tellis veel ühe saiakese.

Ja täpselt samal ajal, hoopis kuskil mujal tulid mingid ettevõtlikud mehed minu võlgniku hostelituppa ja tapsid ta ära.

T. pandi voodisse ja mässiti voodikatetesse. See tehakse püstoliga läbi teki. Nii ei kosta teistesse tubadesse. Nii ei pea nägu nägema.

Oh, ma ei kujuta ette, milliseks T. nägu selle aja peale oli muutunud. Juba siis, kui mina teda viimati Eestis nägin, olid ta silmad sellised, nagu peseks ta neid äädikaga. Punased, hiilgavad, põletikulised.

"Ei ole mõtet muretseda. Ma maksan ära. Usu mind." ütles ta murduval häälel.

Ma uskusin.

Kuid ta reetis minu usu, jättes mind kõigest ilma. Nüüd loen ma meili, milles on kirjutatud, et "tuli inglismaalt täna, et jah oli küll kuid juba nädal aega surnud. Põhjus kuidas see juhtus seda hetkel küll ei avaldatud." Proovin mõttes T.-d leinata, sest üks minuga sarnane orgaaniline olend on lakanud eksisteerimast, kuid samas mõtlen, et fakk, ta pani mu papi pizdiiti!

Ma ei jäta seda asja nii. Ma muutun moraalituks.

Käin läbi kõik tema tuhat leske ja tuhat last. Taon kõigi nende uste taga ja ütlen, et isade patud nuheldakse laste peal. Sellest saab minu elutöö. Ma võtan ennast päevatööst lahti ja käin iga selle naise ja lapse juures, võtku see aega kasvõi kümme aastat. Ma pressin sisse uutesse pappmajadesse kuskil soise põllu peal ja võtan kaasa mõned vaasid, mida ma saan maha müüa, et T. võlga tasa teha. Siis lähen suurde paneeltorni ja taon lahti metallukse ning võtan kaasa lapse pleikkari ning saan selle eest jälle mõned tuhanded.

Ja ühes Supilinna majas võtan ära ühe noore naise emapalga. Sest see kuulub minule. Võlausaldajale.

Ma olen moraalitu. Kuid ma nõuan seda, mis on minu oma. Nemad nutavad. Mina nutan ka. Võlgniku surm on hirmus asi.

"Mobiiltelefon, millele te helistate, on välja lülitatud, asub väljaspool teeninduspiirkonda või kuulub omanikule, kes on surnud."

nagu surematud omavahel

Keegi ütles, et see aastatuhat pole olnud suurem asi.

Ütlesin, et jah, eelmine oli parem.

Vestlesime, justkui surematud omakeskis.

veits vilu

Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma käin talvel lühikestes pükstes jooksmas. Need, kes mind tunnevad, ei pea seda millekski.

Kõik teised aga proovivad mulle alati midagi järgi hüüda. Minu lemmikud on järgmised:

• Jalad külmuvad ära!
• Respekt!
• Jumal küll!

Kõige uhkem olen ma "Respekt!" üle, kuid ka see, et mind on Universumi Loojaks peetud, on päris okei.

Tegelik põhjus, miks ma seda jama jätkan, ei ole üldse soov ära teenida tunnustust. Oo ei. See kõik on hoopis ettevalmistus. Enese kohandamine madalamate temperatuuridega. Lume ja lörtsiga harjumine. Soov osada ulguda nagu tuisk. Olla sama läbipaistev nagu jää.

Need, kes mind teavad, on kuulnud minu soovist Antaktikas ära käia. Ja ma ei plaani sinna minna tunkedes ja paksus jopes.

Ma tahan olla Antarktikas uikkarite väel. Üks iseennast säilitav autonoomne süsteem, mis võib olla külmas viiskümmend aastat. Magada jääpangal kerratõmbunult. Sirutada ennast valgete hangede vahel pühapäevahommikul nagu valgete linade vahel ja vaadata muiates gore-texi pakitud polaaruurijaid, kes minu pilgu peale õudusega oma tossavatesse masinatesse jooksevad ja mind keset seda isoleeritust unustada üritavad.

Ma olen nagu see jääkaru maakera pealael, kes ujub kümneid ja kümneid kilomeetreid üle ulgumere. Sest ta lihtsalt suudab.

Aga mina möödun surnud seiklejate külmunud karkassidest ja tuletan meelde "Maailm ja Mõnda" sarja mustvalgeid fototahvleid. Nad sõid oma koeri. Neil oli see niimoodi välja arvestatud, et teel lõunanabale veavad koerad rasket toiduvoori. Sedamööda, kuidas toit vähenes, läks vähem vaja ka koeri. Ja osa koertest arvestati kohe alguses toidu hulka.

Ma lähen jalgade platsudes mööda keiserpingviinide kolooniatest ja lehvitan neile, vastust ootamata. Emad on merel, et süüa kõhud täis ja võtta ette suvine vahetus, sellal kui isased keiserpingviinid talvituvad keset kõige suuremat tuisku, hoides veel koorumata muna oma jalgadel. Nad meenutavad mulle poe välisukse juures trügijaid 90ndate alguses, kui Kaubamajja oli tulnud müügile vetsupaberit.

Ma jalutan kõige külmemal kontinendil paljajalu. Võib-olla käin lõunanabal olevas Amundsen-Scotti polaarjaamas ja küsin, ega's neil mulle tassi kakaod laenata ei ole. Võib-olla ka mitte, sest mõnes mõttes oleks see sohitegemine.

Jah, just seetõttu jooksen härmas jalgadega veebruarituisus.

Aga ükskõik, kuidas ma ka ei proovi, ikka ei tee ma ära sellele vanamehele, kes käib keset talve Pirita tee ääres suspede väel trennimas, käes labakud ja hantlid.

valge vares

Ühel päeval saan ma veel karistuse kõigi nende valede eest, mida ma reklaamides olen inimestele rääkinud.

Ma arvan, et mind muundatakse vareseks. Kraaksu nüüd, Kirsfeldt!

"Mida sa teed, värske vares?" küsin ma endalt. Ma ei oska ju midagi, aga samas ma olen keegi. Proovige ise niimoodi olla miski uus. Äkitselt, üle öö.

Ma mõtlen, kuidas ellu jääda. Ma mõtlen, kuidas esimest kõhutäit saada. Inimesena oli see lihtne. Selveri uksed läksid ise lahti, kui ma nendele lähenesin. Varest ei oota keegi. Loobitakse kividega. Kardetakse. Vihatakse.

Mul on vaja esimene kõhutäis saada. Esimene öö üle elada. Mõtlen prügimägedele ja lihatööstustele, kuid ei oska ühegi juurde minna, sest noh, vaadake, vares ei löö asju guuglisse, et õiget aadressi teada saada. See pole üldsegi nii lihtne. Kuhu teie läheksite, kui teilt võetaks ära käed ja antaks asemele tiivad?

Ma lendan Tallinna loomaaeda. Mul on plaan.

Sest, vaadake, loomaaed on külluse varaait. Seal on kõik kohad vareseid täis, sest ülalpeetavate loomade kõrvalt pudeneb ikka midagi. Kohalikud kured, elevandid ja miilud on nii prisked, et nad lihtsalt ei jaksa kõike nende nina ette tassitud head ja paremat sisse vohmida. Kõik, mis neilt üle jääb, satub vareste noka vahele. Meie noka vahele. Minu noka vahele.

Oma esimese lõuna varesena varastan ma ühelt kängurult.

Oma esimese öö magan ma selle maja räästa all, milles kasvatatakse hiiri madude ja kotkaste toiduks. Ma limpsan keelt majast kostva lakkamatu piiksumise peale, kuid ma ei oska veel mitte midagi uste ette pandud lukkudega peale hakata.

"Veel".

Tulge vaadake mind seal kuskil loomaaias mõne kuu pärast. Ma olen kohalike vareste kunn. Mul on võib-olla alles ainult üks silm ja poolteist tiiba, kuid ma kraaksun nüüd kõige kõvemini. Ma olen tiigripuurist ära toonud ribitüki. Näpanud lastelt kommi. Muugin iga kell nokaga lahti pargitud autode uksi ja varastan pardatshikist shokolaadi.

Ja kui te seisate seal minu puu all ja räägite minuga, siis ma vastan teile vareste keeles, sest olen juba unustanud inimese moodi kõnelemise. Ma ei tunne enam sellest puudust. Sest kuidas saab puudust tunda see, kes oskab oma jõul lennata linna kohal. Laseb ennast tuulel pillutada. Vaatab teid oma ainukese hea silmaga, mis on tehtud mustast pärlist.

Ma jätkan reklaamivalede rääkimist. Jään pikisilmi ootama oma karistust.

shokolaaditrühvlid

Kas sa tead, mis juhtub, siis kui autol täiskiirusel tagurpidikäik sisse lükata?

"Käigukast läheb sodiks," ütleb automehaanik. "Muud ei midagi. Viietonnine lugu. Ametliku idioodi tunnistuse saad ka."

Kas sa usud seda?

Millegipärast üritavad kõik jätta muljet, et täiskiirusel tagurpidikäigu lülitamine, mis on võimatult lihtsalt tehtav, on kujuteldamatu tabu. Nagu enesetapp, intsest või ülemuse solvamine.

Ma olen kindel, et kui ükski nendest automehaanikutest oleks seda tagurpidikäigu-värki reaalselt järgi proovinud, siis nad ei räägiks sellist juttu.

Kui autol täiskiirusel tagurpidikäik sisse lükata, ei hakka mitte auto tagurpidi sõitma, vaid aeg tagurpidi käima.

Jah. Ajamasin. Kõige unistamisväärsem seadeldis üldse, ja see on kogu aeg meie nina all olnud!

Ei midagi muud, kui vaid võtad kiiruse üles ja viskad nii umbes kaheksakümne pealt R-i sisse. Midagi ei lähe katki. Midagi ei lenda pilbasteks. Ainult aeg hakkab tagurpidi käima.

Ma proovin seda järgi.

Ma ei kavatse ajas tagasi rännata, et mingil tobedal moel raha teenida. Tead ju küll, keegi läheb minevikku ja kasutab oma tulevikuteadmisi ära? Teab ette loteriivõite ja täidab kupongid võidunumbritega? Teab ette börsikursside liikumist ja ostab mingi viletsa väikeettevõtte aktsiaid, sest teab, et kümne aasta pärast on see üks maailma edukamaid?

Meeletu klishee.

Mina tahan ajas tagasi rännata, et kolmekümnendatel kevadise Pariisis kohvikutes istuda ja shokolaaditrühvleid näksida. Muud ei midagi. Nii pretensioonitu.

Jah, ma istun seal tahvelpuitseintega ja hõbepeeblitega ja valgete laudlinadega kohvikutes. Jah, ma tean kõiki järgmiste aastakümnete saladusi. Jah, ma kasutan neid ära, kuid mitte isikliku kasu saamiseks.

Vaid kiusamiseks.

Ma otsin üles ainult need kohvikud, kus hõljub veel belle epoque vaim ja ajan juttu näiteks Sigmund Freudiga, kes joob absinti ja räägib sellest, kuidas tema psühhoanalüüsi teooriat ei ole võimalik lõpuni seletada, vaid seda mõistavad ainult vähesed asjasse pühendunud väljavalitud. Ja tema kõrval istub üks Pariisi paljudest litsidest, kes susserdab laua all oma jalaga Ziggie hargivahel, kuid oma hämmastuseks ei leia sealt midagi, ütleb "ah, sa ei tea asjast midagi!" ja lahkub naerdes. Ning mina ütlen, et Oidipuse kompleksi saab palju paremini seletada keemilise ahelreaktsiooniga ning joonistan selle oma salvrätiku serva peale.

Ma saan kohvikutes kokku Nõukogude futuristidega, kes unistavad valgetest linnadest. Nad ütlevad, et varsti tuleb aeg, kus me kihutame ringi lendavate autodega, laseme robotitel oma töö enda eest ära teha ja oleme lihtsalt õnnelikud. Ja nad naeravad rõõmsalt. Kuid mina naeran õelalt ja ütlen neile, et "kuhu on jäänud meile lubatud valged linnad!" ja näitan neile pilte 21. sajandi Moskva poristest tänavatest.

Seal on Virginia Woolf, kes on just saanud valmis oma romaani surematust Orlandost, ning ma teen temaga juttu ajamasinate teemal. Ta ulatab mulle feministlikku liikumist tutvustava bukleti ja küsib, et miks peab ajas liikumiseks alati "masin" olema. Miks on meil mingi usk, et meeste mehaanilised kaadervärgid on need, mis suudavad läbi murda aja pidurdamatutest tinajõgedest! Et miks ei ole see ajahingamine või ajapuudutus või ajavalu, mis meid minevikku viib? "Parem juba ajakudum kui et masin!" hüüab Virginia ärritunult.

Ma nõustun tema poindiga ja kiidan sellele isegi veidi takka ning katsun, kas mu autopult on ikka taskus.

Ja kõik on kuidagi ärevil, kuid keegi ei oska seda ärevust seletada. See pannakse kevade ja sugutungi ja lahja alkoholi arvele, kuid mina istun mõnes valgusküllast kasvuhoonet meenutavas kohvikus ja tean täpselt, et see on tulevikust sisse immitsev vere lõhn, mis kõiki ärevaks muudab.

"Iga teine teist sureb piinarikkasse surma lähiaastate jooksul," mõtlen endamisi.

"Õigupoolest, kõik te surete veel enne minu sündi," mõtlen, kuid tunnen ikkagi rõõmu, kui minu käest tuleb suitsu pommima mõni väga vana vanamees, kes on järjekorras juba kahekümnes, kes väidab, et just tema oli see, kes kinnitas Eiffeli torni tippu viimase needi.

Ja ma tellin mõne trühvli. Ja veidi teed. Ja naaberlaua käratsevatele pliksidele konjakit.

Ja mõtlen, et oleksime pidanud siia ikkagi koos tulema.

Homme proovime järgi. Või hiljemalt järgmine nädal. Või järgmisel aastal -- see on viimane tärmin!

Kuigi ajasrändajale on need mõisted mingil määral ükskõik.