Neljakäpukil, vean keelt mööda asfalti.
Ühe jutiga tõmban üle bussipeatustes maha visatud nätsude, kuivanud okseloikude ja külmanud koerajunnide.
Üle kõnniteede ja parkide. Üle vöötradade ja vanalinna munakivisillutiste.
Käin keelega üle pargipinkide, suudleva paarikese tossude; üle mingi vooliku, surnud tuvi, tänavakoristaja luuaotsa ja parkimisplatside õlilaikude.
Vean keelega üle Kalamaja tänavate ja Lasnamäe tühermaade, kaubaraudteede ja SAS Radissoni punase vaiba.
Lõpetan oma hiigelpika limpsatuse kuskil sadama kandis mingite vanade ladude juures, tõusen püsti ja neelatan ja ütlen, "Pagan, elu maitseb ikka hästi."
2 comments:
eksole! kusjuures settekaevude ja prükkarparmude tatiste ninaalusteni veel ei jõudnudki!
aga rauda ära praegu laku. las ilma soojeneb. muidu osutub elu nii heaks, et võtab keeletuks
Praegusel hetkel külmand koerajunnid will just have to do it...
Post a Comment