Aimee Mullins on 33-aastane ameeriklanna. Ta on sportlane, kes jookseb 100 meetrit 15.77 sekundiga. See ei ole just eriti muljetavaldav aeg. Kuid arvestama peab üht asja: Aimee Mullinsi mõlemad jalad on põlvest allapoole amputeeritud.
Aimee sündis defektsete jalgadega. Nii amputeeriti tema mõlemad jalad põlvest allapoole veel enne esimest eluaastat. Ja nüüd on ta naine, kes kõnnib terasvedrudel, plastikust või puust jalgadel.
Minu jaoks on Aimee olnud alati uskumatu olend. "Õmblusmasin on minu täditütar, diiselmootor minu onu," võiks ta vabalt öelda.
"Ma võin olla nii pikk kui tahan," ütleb ta. "Täna olen 182 cm, tavaliselt 175 cm."
Mõnes mõttes ei peata teda ei geneetiline kood ega tavalise inimkeha piirangud. Tema nn "füüsiline puue" ammugi mitte, sest lisaks sellele, et ta on atleet, on ta ka näitleja ning modell. Selline, kellele Inglise moekunstnik Alexander McQueen on teinud puust sääred, mis on segu kuueteistkümnenda sajandi saapast ja kirikutornist.
Naine, kes on mõelnud: miks ei võiks minu jalad kunagi ka klaasist olla?
Ja kuigi ma vahutan, et "ta on nii eriline", peab Aimee enda jõudu selliseks, mis on kõigile kättesaadav. Ja see on õige. Sest kes keelab meil seista sama pikkadena kui tema, kes hetkel vaatab üle meiesuguste virisejate peade.
Kui ma oleksin naine, oleks Aimee üks minu eeskujudest. Ja kui ma niimoodi teist korda mehena mõtlen -- siis miks ei võiks ta praegu üks minu eeskujudest olla? :)
No comments:
Post a Comment