emme, ma näen oma aju!

Oma aju nägemiseks ei pea sa tegema muud kui panema silmad kinni (regulaarne tegevus siinkandis, eksole:) ja suletud silmalauge kergelt hõõruma.

Mida sa näed? Tõenäoliselt valguslaike, keerlevaid spiraale ja iseennast kordavaid mustreid.

See näeb välja nagu 60ndate opkunst, kuid on tegelikult fosfeenid (phosphenes).

Inimese silma närvirakud on lisaks valgustundlikkusele ka survetundlikud. Kui sa suletud silmi hõõrud, siis aju justkui "näeb" midagi, kuid samas ka "ei näe" midagi. Pilt, mis sul silme ees keerleb, on sinu aju nägemiskeskuse tühikäik. Või iseenda ülesehituse tagasipeegeldus.

Samas on nad meie kõigi jaoks ühised ja samasugused. Need mustrid on sõna otseses mõttes inimese kui liigi "kehast tulenev kunst". Me kõik oleme neid näinud, mäletame ähmaselt, ja seetõttu on ka loogiline, et näiteks telefoni otsas istudes ja maast-ilmast seletades joonistab käsi teinekord paberiservale iseenesest mõne viirastusliku ornamendi...