Ma võtan sul käest ja me läheme läbi linna, mööda maanteed, üle põllu majja, kus süüakse inimest.
See oli ainult üks lause. Aga ka ainult selle ühe lause vältel olid sa täiesti pime. Oma silmadega ei näinud sa mitte midagi. Võtsid vaid usaldavalt mul käest kinni, ja ütlesid mõttes: "okei, vii mind kuskile; räägi, mis ümberringi toimub ja mida ma näeksin kui mul oleksid silmad, mis selles mõttelises maailmas näeksid."
Ja ma viisid sind kuskile. Ja rääkisin. Ja sa kujutasid asju ette.
Niimoodi, pimedat ja nähtamatut lugejat viivad kõik autorid läbi oma maailmade. Läbi sõjaväljade, daamide buduaaride, kosmosejaamade, kuningalosside ja paneelmajade korterite. Ainult tema hääl vaikselt sosistamas sinu kõrvus. Kirjeldamas, mida sa nägema pead. Juhtimas sind, pimedat nautlejat, ühest eksootilisest sündmusest teise.
Ja nüüd sa ei usalda mind enam mitte kunagi. Sest jumal teab, millistesse õudsatesse kohtadesse ma sind järgmine kord talutan :)
4 comments:
Hea
'tähh :))
Imetlen inimesi, kes oskavad nii kirjutada. Köitvalt. Ma olen liiga praktiline ja otsekohene ja pragmaatiline selle jaoks. See pole vist õpitav?
Aga imetlen.
'tähh veelkord :)
Britilik understatement vastus peaks vist olema "Oh, eks ma siin vaikselt midagi kritseldan, pole teine suurem asi, rohkem nagu oma lõbuks" :)
Aga mul on hea meel, et kellelegi meeldib. Sinu kirjutised on ka väga head. Kuula lihtsalt oma häält ja kirjuta sellest, mis sulle meeldib. Rohekm polegi vaja...
Post a Comment