romantika elab!

On väidetud, et ma oskan täitsa okei poeesiat kirjutada. Seda ma ei kommenteeri, küll aga väidan, et oskan kindlapeale väga halba luulet kirjutada.

Sai siin Tiit Sukk üht romantilist teost lugema pandud. Loodan, et keegi midagi isiklikult ei võta, sest seda pole nii mõeldud :)

"Kallile naisele"

Kallis naine,

tahan täna ma kiita su säravaid silmi,

mis sobiksid vabalt mõnda hollivuudi filmi,

ja sinu ilu, mis on minu elule telg,

nagu mõne tuunitud auto kroomitud velg

Ilma sinuta päev mul on igav ja hall,

ei maitse mul söök, ei telkust jalgpall.

Vaid siis kui ma sinuga rääkida saan,

säran kui pimedas toas arvutiekraan.

Sa oled mu vastu ju alati hell,

mu süda nüüd vibrab kui balansist väljas akutrell,

paiskab mu rinnus kõik täiesti segi

nagu su koer, kes mu püksidest ribasid tegi.

Ja sees sinul on nõnda kaunis see hing,

nagu värskelt parandusest tulnud king,

number kolmkümmend kuus,

all kontsaplekk ja pooltald uus.

Sinu juuste lõhn kui lillepood,

(või see teine koht), kust sa mulle pirukaid tood.

ja sul on kaunis, helisev naer,

mis mulle armsam kui hobusele kaer.

Ja kuigi su punased huuled, nii isuäratavad,

mulle aegajalt väga kurjalt käratavad,

siis asja eest, sest tihti diivanil tukun,

või keset vestlus lihtsalt ära kukun.

Mõtetest sinule mul on tuline meel,

nagu hommikukohviga põletada saanud keel,

Ja nii ma vaatan su pilti ja igatsen sind,

tea, naine, tõuseb ohates tuhandeid kordi mu rind.