tekst on reaalsus

Ma läksin välja. Ja inimesed tänavatel ei pannud mind tähele. Ma kõndisin sihitult läbi linna. Ning sattusin lõpuks nägema seda, kuidas tramm sõitis rööbastelt välja. Ja inimeste kisa segunes metalli kriginasse ning lühistuvate juhtmete raginasse.

Eksole, see tekst lõi ühe reaalsuse. Sellise, kus ma olin linnas, hulkusin ringi, nägin trammi ja selle reisijaid ning nendega toimuvat katastroofi. Tegelikult ei ole õige öelda, et „see tekst lõi reaalsuse”, sest mina olin see, kes lõi selle teksti ja reaalsuse. Selles mõttes olen mina selle reaalsuse jumal ning on minu otsustada, kas ma valitsen seda heldelt või julmalt. Lubage, ma näitan.

Ma läksin välja. Ja inimesed tänavatel ei pannud mind tähele. Ma kõndisin sihitult läbi linna. Ja siis, lihtsalt enda lõbuks, lasin ma ühel trammil rööbastelt välja sõita. Ja inimeste kisa segunes metalli kriginasse ning lühistuvate juhtmete raginasse.

Tekst on reaalsus, mis paindub vastavalt igale mu tujule ja laseb teha lõputult kummalisi asju, üllatades mind iga kord millegi uuega.

Ma läksin välja. Ja inimesed tänavatel suudlesid üksteist ning soovisid teineteisele head. Lahkuläinud said kokku ning leppisid. Keegi ei vihanud. Vanad naised kilkasid naerda. Lapsed ei uskunud oma silmi. Keegi tuli ja suudles ja kallistas mind ning ma tegin nägu, nagu oleks see kõik normaalne. Lõpuks sõitis üks tramm rööbastelt välja.

Tekst võib luua uue reaalsuse ühe hingetõmbega.

Ma läksin välja. Ja taevas oli neoonroheline.

Tekst on ideealne materjal. Mul on seda lõpmatult. Ta võib võtta ükskõik mis kuju. Säilida igavesti. Ja hävida hetkega.

Ma läksin välja. Ja tänavatel kõndisid miljonid inimesed. Õigupoolest trügisid, sest iga vaba ruutmeeter oli täidetud vintsklevate kehadega, kes tahtsid saada kuhugi mujale, kus oli täpselt sama vähe vaba ruumi. Ning nii kaugele kui ma üle inimeste peade nägin, olid tänavad tihedalt täis rahvast nagu hiigelkontserdil, ainult kuskilt ei kostnud muusikat, vaid ainult mustmiljonihäälne sõim.

Ja siis, silmapilk hiljem, seisin ma täiesti inimtühjadel tänavatel. Mõned lumehelbed langesid aeglaselt. Vaatasin ringi ja kehitasin õlgu. Tõmbasin oma mantlihõlmad sirgu ja jalutasin rahulikult edasi.

Tekst võib mind viia hetkega äärmusteni, mida inimene muidu eales ei koge.

Ma läksin välja. Ja inimesed tänavatel ei pannud mind tähele. Ma kõndisin sihitult läbi linna. Tunni. Kaks. Päeva. Nädala. Peatumata hetkekski, oma samme tuhandeid kordi üle käies. Terve kuu. Aasta. Kümme aastat. Kõndisin sada aastat jutti mööda linnatänavaid kuni lõpuks lihtsalt kukkusin kokku ühes kangialuses, ürgvana mehena.

Tekst võib vaimustada oma väidetega enam kui ükskõik mis muu.

Ma läksin välja. Ja kõndisin tänavatel, teades, et iga tänavanurk on võimalus uueks tulevikuks, saatuseks, valikuks.

Tekst lubab mul unistada.

Ma läksin välja. Ja inimesed tänavatel tundsid mind ära ning parvlesid mu ümber autogrammide lootuses :)

Tekst lubab mul karistamatult valetada.

Ma läksin välja. Ja inimesed tänavatel ei pannud mind tähele. Ma kõndisin sihitult läbi linna. Ning sattusin lõpuks nägema seda, kuidas tramm sõitis rööbastelt välja. Ja inimeste kisa segunes metalli kriginasse ning lühistuvate juhtmete raginasse. Ning ma mõtlesin, „Miks!? Miks!? Miks, kurat võtaks!”

Ja tõtt rääkida.

Ma läksin välja. Ja inimesed tänavatel ei pannud mind tähele. Ma kõndisin sihitult läbi linna. Ning sattusin lõpuks nägema seda, kuidas tramm sõitis rööbastelt välja. Ja inimeste kisa segunes metalli kriginasse ning lühistuvate juhtmete raginasse. Ning mul oli sellest kohutavalt ükskõik.

Ma võin võtta sind sellesse tekstireaalsusse kaasa.

Me läksime välja. Ja inimesed tänavatel ei pannud meid tähele. Kõndisime sihitult läbi linna. Ning sattusime lõpuks nägema seda, kuidas tramm sõitis rööbastelt välja. Ja inimeste kisa segunes metalli kriginasse ning lühistuvate juhtmete raginasse.

Selles reaalsuses olen ma surelik. Surematu. Võin teha endaga kõike. Ja tulla jälle tagasi.

Ma läksin välja. Ja inimesed tänavatel ei pannud mind tähele. Ma kõndisin sihitult läbi linna ning sattusin lõpuks trammi peale, mis sõitis rööbastelt välja. Inimeste kisa segunes metalli kriginasse ning lühistuvate juhtmete raginasse ning ma kukkusin nii õnnetult peaga vastu käsipuud, et tundsin, kuidas külm hingus haarab mind enda...

Ning avasin äkitselt silmad, tõusin istukile, ning märkasin, et oh jeerum! olen sattunud kalli kadunukesena keset omaenda matuseid. Istusin kirstus ja vaatasin kabelis ringi ning inimeste kisa segunes kellamänguga. Ja ma mõtlesin, et mul on kõht tühi ja et huvitav, kas peielaud on juba kaetud. 

Ja nii edasi ja nii edasi ad infinitum. Tekst on reaalsus, mis võimaldab kõike. Ja talub kõike.

Lõpuks jääb ainult üks küsimus. Loogiline. Ja isegi mitte eriti originaalne.

Kas meie reaalsus on ka ehk kellegi tekst?