unenägude salvestaja

Vähemalt teoorias on selline aparaat võimalik – ja võib-olla kunagi tulevikus ka praktikas. Kay, Naselaris & al avaldasid artikli, kus nad näitasid, et nende tehnoloogia võiks kunagi areneda selleni, et suudetakse lugeda inimese ajutegevuse signaale ja nendest dekodeerida võimalikke pilte.

Nad ütlevad:

Kujuta ette masinat, mis suudab rekonstrueerida pildi inimese visuaalsest kogemusest ükskõik mis hetkel. Seda saaks kasutada teaduslikult ja praktiliselt /---/ ja miks mitte ka unenägude ja „vaimusilma piltide” lugemiseks.

Milline idee! Visionäärlik filmitegija istub lihtsalt laua taha ja „kujutab ette” ükskõik kui keerulist või suurejoonelist filmi. Ning kõik näeksid seda salvestatud ettekujutlusena. Elukutselised unistajad unistaksid pilte, mis lummaksid ja vihastaksid inimesi. Me saaksime oma kuldsete servadega lapsepõlvemälestusi jälle avatud silmadega vaadata. Ja nutta. Näeksime oma öiseid luupainajaid päises päevavalguses. Ja naeraksime.

Kuid kas see ikka oleks nii hea?

Ma ei taha olla nagu vana indiaanlane, kes kartis fotoaparaati, sest see pidavat „fotoga tema hinge ära võtma”, kuid mis väärtust on nägemusel, mis ongi juba valmis? Ja kirjaniku teosel, kui ma ei saa seda lugedes ise oma vaimusilmas taasluua.

Ja mitte kunagi ei saada ma elektroonilist salvestist oma unenäost mitte kellelegi. Vaid ikka tuleme me üksteise juurde ja ütleme sõnadega, pildist tuhandeid kordi võimsamalt, et „Ma nägin sind unes. Me olime õnnelikud.”