Jube tihti tahaks suuta kõndida veel all. Mitte ainult rahuldada tavalist veealusekirge (need, kes mind teavad, teavad), aga suuta kõndida mööda merepõhja nagu mööda tänavat. Hingata külma vett sisse ja välja sama kergesti kui õhku või eetrit.
Ja siis, kui ma seda lõpuks suudan, teen pika jalutuskäigu Piritalt Atlantise uppunud müürideni. Panen seal mõned mündid tasku ja teen veekindla kaameraga krüptilise snäpshoti.
Ja Antarktikas käin lõpuks ära. Vaatan vaalade kõhualuseid. Ning peletan sukelduvaid pingviiniparvi kätega vehkides eemale.
Panama kanalist kõnnin ka läbi ja koputan tankerite põhjadele.
Ja siis lähenTitanicu vraki juurde. Toon sealt ära mõne vana kohvri, millel on veel omaniku nimi peal. Pärast otsin tema lapselapsed netist üles ja saadan kogu krempli neile postiga teele. Ainukese vastutasuna palun saata foto nende ilmetest, mis neil on ees, kui nad paki kätte saavad. Ja viisakusest mainin, et nad võivad minuga ühendust võtta, kui juhuslikult Eestisse satuvad.
No comments:
Post a Comment