Mõelge, kui ühtegi sõda ei peetaks enam automaatide, granaatide, mürskude ja miinidega.
Vaid kivi-paber-käärid lahingutes.
Mees mehe vastu.
Sajad tuhanded kogunevad lahinguväljadele. Rivistuvad üles. Tormavad oma vastastele peale. Igaüks leiab omale ohvri. Kuid temaga kohtudes ei tõmba mitte automaadis kuuli rauda, vaid oma parima pokkerinäo ette.
Kõik loevad "üks, kaks, kolm!" ja näitavad üksteisele käemärki. Kivi kaotab paberile. Paber kääridele. Käärid kivile.
Ja kui kaotaja lahkub, siis võib-olla isegi naerdes. Alati vähemalt oma võitjale õnne soovides.
No okei, esimesel korral on asi õnnemäng. Tehakse "parim kolmest".
Kuid keegi ei valaks verd. Keegi ei jääks vigaseks. Ükski linn ei põleks.
Keegi ei sureks.
"Parim viiest?"
Nende sõdade võidud on blufi ja etteaimamise võidud. Maailma vallutab see armee, kes saab teisest inimesest kõige paremini aru. Mitte see, kes EI saa teisest inimesest kõige paremini aru.
"Eee... Parim seitsmest?"
No comments:
Post a Comment