Kui sa ei ole just emo, vampiir või tiiger, siis järgnev sulle ei meeldi. Aga ma pean selle ära rääkima.
Ma lõikasin täna sõrme ja verejooks ei tahtnud kuidagi pidama jääda. Ise mõtlesin, et väga imelik, sest mul ei ole vähimatki kalduvust hemofiiliaks. See üks on väikene tülikas haigus, mille põdejad kannatavad selle all, et nende vere punalibled ei suuda tarduda kokkupuutes õhuhapnikuga.
Ja selles teadmises ma seal siis tilkusin.
Alguses vähem, aga iga tunniga aina rohkem. Esialgu tundus see isegi lõbus, sest ma sain sõrmega igale poole suuri punaseid sõnu kirjutada, seintele, peeglitele ja akendele, kuni see hakkas kõigile närvidele käima.
Kui asi läks poole päeva pealt hullemaks, ja kõik, mida ma haava kinnipitseerimiseks ette võtsin, oli tulutu, mõtlesin filosoofilise rahuga, et lõppude-lõpuks on inimeses verd ainult mõne liitri jagu. Nii et ühel hetkel ma lihtsalt jooksen tühjaks ja asi on sellega ka lahenenud.
Lõpuks ei aidanud enam miski.
Ma hoidsin kätt vanni kohal ja kogusin selle ääreni täis, lootuses, et ehk saab seda värki mulle pärast tagasi sisse panna.
Kui ma pistsin sõrme suhu, siis pidin äärepealt läkastades uppumissurma surema.
Nii ma kõndisin mureliku näoga toas ringi ja proovisin häda ignoreerida, ise täielik inimfontään.
Ning mu kodumaja oli täpselt samasugune, nagu seda kujutab Marko Mäetamm oma maalil "Bleeding Houses II".
Nii et kui loik jõuab teie trepikoja välisukseni, siis teate, keda süüdistada. Ma ei pruugi üldsegi põdeda hemofiiliat ehk verehüübimatust. Vaid hoopis raskekujulist hüperbooliat ehk soovi üle paisutada :)
No comments:
Post a Comment