Iga haigla südames askeldab üks mees, kelle ülesandeks on korraldada sealsamas salajases krematooriumis vaiksed matused kõigile kirurgide poolt ära lõigatud jäsemetele.
Ta toimetab sinna kellegi kuldsed käed. Kellegi väledad jalad. Transvestiitidest üle jäänud munnid.
Ja pärast tööpäeva lõppu sõidab see mees kaubanduskeskusesse, seisab oma piimade ja leibadega kassajärjekorras, jõuab koju, kaisutab oma naist ja silitab oma lapsi.
Ainult sina oled praegu seda lugedes absoluutselt kangestunud ja ei suuda otsusele jõuda, kas see mees on õudne. Või on ta tohutult kaunis.
3 comments:
Noh, ütleme nii, et töö on töö ja loodame, et tal on harjumus korralikult käsi pesta...
Esimesed kuud tööl olles näeb ta neid käsi-jalgu ööde kaupa unes, pärast saab sellest töö nagu töö ikka.
Meil on veel tuletõrjujad ja laibalahkajad ja kiirabiõed, kes teevad lähedastele, kes on korraks koju puhkama läinud, varahommikuse kõne, et...
Kas ainult sellised ametid on erilised või leiab ka tänavakoristaja oma töös poeesiat?
Vähestel on sellist glamuuri, kui tänavakoristajal:) Kes on hommikul kõige-kõige esimene, läheb tööle enne, kui massid liikvele asuvad, näeb, kuidas päike tõuseb, õhk on veel värske ja karge.
Kui ma hommikuti kell 6.58 või nii Kaubamaja juures kühvliga onust möödun, on tihtipeale tibake seda mõnusat veel õhus. Eriti meeldiv, kui sinna juurde kõrva sisse veel õiget muusikat juhtub tulema.
Post a Comment