võõristus

See on see tunne, kui miski on samal ajal väga tuttav ja väga võõras. See, kui sa mõne esmapilgul täiesti tavalise ja toreda asja lähemal uurimisel märkad, et pagan! seal on mingi väikene õõvastav detail, mis ei sobi üldse üldpilti.

"Uncanny" inglise keeles. "Das Unheimliche" sakslastele.

Võõristus ja inimlikkus on väga tihedalt seotud.

Nimelt. Kui miski on väga erinev inimestest, siis me märkame ainult neid detaile, mis teevad seda meiesarnaseks. Enamjaolt on need detailid sümpaatsed. Maja, mille fassaad moodustab näo. Auto, mis muigab. Robot, mis käitub sama ebakindlalt nagu meie.

See on võõristus, kuid me võtame seda hea huumoriga. Meil läheb süda sees soojaks mõttest "näed, nemad ka!".

Kui aga miski on väga meie sarnane, kuid mitte päris 100%, siis märkame temas hoopis inimesest erinevaid detaile.

Ja see on hirmutav, sest meie loomuses on hoida eemale asjadest, mis tahavad salakavalalt olla pea-aegu meiesarnased, kuid jäävad märgist õige natukene maha.

Vahakujud, topised, androidid, inimesesarnased robotid. Nemad tekitavad sellise tunde. Nad on "friikid". Neil "on midagi viga".

Sellel tundel ratsutavad kirjanikud, õudusfilmide tegijad ja poeedid. Ja need, kes ikka veel näevad unenägusid.

"Ma ärkasin üles, püstijalu, ning selgus, et ma jooksin, olin jooksnud juba jumal teab kui kaua ning kõik minu kaaslased olid minust maha jäänud ja ära eksinud".

Me tunneme ilmeksimatult ära unenäo kirjelduse, sest meile hakkavad nii kohutavalt selgelt silma need komakoha hälbed, mis eristavad ka kõige tõetruumat unenägu... noh, reaalsusest, niipalju kui me sellest rääkida saame :)

Lõpuks jääb küsimus: mis on "normaalne"?

Sest normaalsus on statistiline. Vähemalt meie maailmas ei vasta mitte miski mitte kunagi väga täpselt sellele keskmisele, vaid hälbib alati ühes või teises suunas. Nii et kui see miski ongi normaalne, siis on see ebameeldiv, sest see "on liiga õige".

See annab muidugi meile kõigile lootust. "Normaalsuse" puudumine, ma mõtlen.