Arvatakse, et keeristormi sees on kõik vaikne. Et keeristorm on nagu üks sügav vaat, mille põhjas on nõiutud plats. Selline hämar, tuulevaikne ja tolmune ala. Umbes tagaaia suurune.
Ma olen alati mõelnud, et see oleks ideaalne koht suvepeoks.
Lapsed saavad seal palli mängida ja jalgratastega tiirutada. Emad näitavad taskulampidega tuld ja vaatavad hoolega, et kõik jagavad üksteisega oma mänguasju ja ei lähe iga väikese asja pärast tülli.
Võileivad peavad kaasas olema. Ja muidu palju head toitu! Ja isadel grill ning söed. Sest keeristormi silmaga on sama lugu nagu suvepidudega -- sealt seest ei saa mitte keegi kunagi välja. Ega mitte keegi kunagi väljast sisse.
Vanaisa ei tohi väga kauaks aiatoolile tukkuma jääda, sest torm liigub lakkamatult, ning kõik peavad kogu aeg sellega kaasas käima. Selles mõttes on lihtsam, kui taat pannakse kohe aiakäru peale norskama ja keegi lükkab teda aeg-ajalt lihtsalt edasi.
Aga üks asi on sellel aiapeol hirmus.
Emad peavad lakkamatult, veenvalt, ennastunustavalt lastele korrutama, et "ärge mitte mingil juhul meie ümber olevate vihisevate seinte vastu minge."
"Sest siis olete igaveseks kadunud."
Nojah. Tegelikult ei sobi see koht inimestele. Aga aiapidu saab seal pidada küll! Ma kujutan väga hästi ette olendeid, kelle jaoks see pime lagendik on ideaalne koht, kus jalad välja sirutada, magusat vurtsuveini juua ja veidi plärajuttu ajada.
3 comments:
ma mõtlesin kunagi just, et seal saaks lindistada kauneima kõlaga laule. aga neid ei leitaks iialgi.
Kõik, mida keeristormi silmas tehakse, jääks sinna sisse. Laulud, tantsud, sündivad lapsed, kiiruga kirjutatud romaanid...
Seda muidugi juhul, kui keeristorm ei sõida just üle mõnest kaevukaanest, mille kaudu saab tormist sisse-välja käia :)
Või jäneseurust. See on klassika. Sobib isegi paremini nõiutud maailmast sisse-välja käimiseks.
Post a Comment