force majeure

Mul on tihti nii, et kui järgmiseks päevaks on vaja mingi oluline tööasi välja mõelda, näiteks mingi esitlus, aga mul ei ole õrna aimugi, mida ma sinna tegema peaksin, ja ma olen seetõttu selle tööga alustamist tükk aega venitud, lootuses, et äkki tuleb mulle pühast vaimust inspiratsioon peale, aga on juba hilisõhtu ja mõte no ikka absoluutselt ei jookse, siis ma loodan, et öösel toimub midagi, mis hommikuse kokkusaamise määramata ajaks edasi lükkab.

Ja see lootus ei ole ebamäärane. Vaid väga kindel ettekujutus sellest, et enne hommikut võiks alata sõda.

Sest ainult sõda võib kõik asjad nii ümber mängida, et mu läbikukkumine ei tule välja.

Selline sõda, et kui ma hommikul üles ärkan ja raadio käima panen, siis kõlavad seal teated invasioonist, pommitamistest ja võib-olla ka mõnest päikesetõusuroosast tuumaplahvatusest.

Ja ma mõtlen, et "jess! ma ikkagi pääsen sellest tobedast töökohustusest!"

Ma lähen siis varahommikul tänavatele, mis on kuumade sõjatuulte poolt täiesti puhtaks pühitud. Ma tõmban mantli veel jooksu pealt selga ja lippan läbi pargi, kus kõik puud on üle öö oma lehed langetanud ning mustaks põlenud, aga minul on hinges suur rõõm ja mõtlen, et "oeh, see pääsemine oli küll väga napilt!"

Ja ma trügin sadamasse, kus meid ootavad suured valged laevad, et viia meid pakku; ning kui ma siis lõpuks seisan laeva pardal ja vaatan linna, mis hõõgub nagu püromaani poolt kuumaks köetud sauna kerisekivid, ning mille tänavatelt kostab madal mürin nagu käivitaks keegi hiiglaslikku õunapurustajat, millesse hakatakse kohe küpseid inimesi sisse viskama; aga mina tunnen ainult kergendust.

Laevalael saan juhuslikult kokku selle kliendiga, kellele ma oleksin pidanud just praegu esitlust tegema. Me räägime veidi murelikku juttu, aga ma proovin kiiresti uttu tõmmata, sest ma tean, et mu näost võib välja lugeda, et mul oli esitlus tegelikult tegemata; ja kliendi näost on näha, et ta teab seda.