*haigutus*

Mõtle, kui kõik inimesed magaksid ära oma unevõla.

Kui toimuks üks massiline magamine, mille käigus me kustutame ära oma miljardid ja miljardid varastatud tunnid. Magame välja aastate jagu ülevalpassimisi. Linnatäied uinuvaid inimesi. Kõik mustade silmaalustega töönarkomaanid. Väsinud emad. Labiilsed armastajad. Närveldavad surmamõistetud. Üliõpilased. Valvesõdurid. Filmifriigid. DJd.

Ja siis me lööme silmad lahti ja haigutame. Terve inimkonna väljavaade elule on muutunud paugupealt.

"Võlad? Noh, eks ma siis hakkan siin vaikselt uuesti teenima. Teen uue firma. Mul on juba praegu umbes sada jube head äriideed. Lõdvalt teen ära."

"Vägivald? Näljahädad? Looduskatastroofid? No kuule, me oleme suutnud inimese Kuu peale saata. Saame nendest ka jagu."

"Tuumarelvad? Mis mõttes? Nad tegid just pressiteate, et hävitavad need kõik ära, sest noh, ausalt öeldes see tuumakohvrite 70ndatest päris portfellidisain käib kõigile närvidele."

"Surm? A äkki on see päris lahe?"

Ma arvan, et välja puhanud inimkond on tegelikult täitsa okeide tüüpide kamp. Selline, kelle suvalise liikme ukse taha võib minna ja küsida, et kuule, mul on ilge vetsuhäda, et mis uksest sul pelta on?

Selline, kellel on alati aega hulkuvate kasside silitamiseks ning mõne hea loo kuulamiseks, kuulamiseks, kuulamiseks.

Ja väljapuhanutena nimetame me 20nda sajandi Väsimuse Sajandiks. Põletame ära eksistentsialistide sonimised, sest no kamaan, kellel on vaja sellist depressiivset möga. Hävitame ära kogu psühholoogia, sest klaari silmavaatega inimesel, kellel on hambad pestud ja tukk kammitud, ei ole ühtegi nihestust.

Ja saadame prügikasti kõik religioonid ning paradiisinägemused, sest asi ei saa enam paremaks minna.

Me oleksime ühed väljakannatamatud optimistid.

Aga mis siis, kui alustaks väljamagamist vaikselt, ühest otsast? Juba täna öösel? Homme kergelt sisse magades?