piirajad

Diane Van Deren suudab kümneid tunde järjest joosta, sest tema ajust on eemaldatud see osa, mis tunneb väsimust.

Nojah, lugu ei ole muidugi päris nii lihtne.

Diane'i jaoks sai asi alguse sellest, et ta oli oma kolmanda lapse ootel, kui teda tabas ootamatult epileptiline atakk. Arstid teatasid, et haigust on võimalik ravida ajuoperatsiooniga. Van Veren oli sellega lõpuks nõus, ning tema paremast ajupoolkerast lõigati ära tükk ajuollust. Sealtmaalt ei ole tal olnud enam ühtegi atakki.

Sama operatsiooni käigus kaotas ta ka oma lühimälu ja selle tunde, mida me kõik teame füüsilise väsimuse all.

Ta lihtsalt enam ei tunne, et nüüd võiks pausi teha. Lõdvestuda. Rilaksida.

Juhuslikult on ta ka pikamaajooksja, ning et nüüd on lihtne ette kujutada, mida tähendab kestvussportlasele see, kui aju "pööretepiiraja" maha kruvitakse.

Ta jookseb 430-miiliseid maratone. 430 miili. See on ligi 700 kilomeetrit. Rohkem kui Peterburgi ja tagasi. Enamusel lihtsurelikest tõmbub juba autoroolis istudes selle peale keha krampi.

Justnimelt -- lihtsurelikel. Sest kas need, kes ei tunne väsimust, on enam lihtsad surelikud?

Või on nad midagi enamat kui tavalised inimesed? Paremuse suunas modifitseeritud olendid, kellelt on ära võetud mõttetud kaasasündinud piirangud. Mis siis, kui kirurgiliselt õnnestuks ära lõigata need aju osad, mis tunnevad nälga, janu ja valu? Või keerulisemaid emotsioone nagu hirm, äng, mure või lootusetus?

Millise nõrkuse sina eelnevast nimekirjast endast välja laseksid lõigata?

Kuigi võib-olla ma poleks siis enam üldse inimesed. Vähemalt meie lähedased ei tunne meid enam ära.

"Kirsfeldt ei tunne enam valu ega nälga või janu ja ta võib kõndida paljajalu üle Sahara kõrbe; või kui sinna oleks tee, siis ka tähtedeni, ja see on väga jube."

Sest tegelikult me armastame oma hirme ja valusid. Me ei saa ilma nendeta hakkama.

Muidugi, ainult juhul, kui meie ajust just armastuse kollet välja ei lõigata. Sest pärast seda võib meiega kõike teha.