aborigeenid

Aborigeenid rändavad mööda kõrbe, otsides vett. Nad on alati liikvel, sest ka vesi ei püsi paigal.

Igal ööl teevad nad endale okstest ja vitstest väikese varjualuse ja puhkavad seal. Keegi ei ole kunagi peatunud ühes ja samas kohas kaht ööd järjest.

Nad on nii elanud sada tuhat aastat.

Kunagi aegade alguses olin ka mina üks nendest. Me ei olnud "aborigeenid", ega elanud "Austraalias", vaid me olime Inimesed ja elasime Maailmas.

Minu nimi oli Vaikne Kivi. See oli minu avalik nimi, millega nimetasid mind hõimukaaslased, kuid minu salajane nimi oli teada vaid minule ja minu unenägude seletajale.

Ma olin esimene inimene, kes ehitas endale maja.

Mind ei mõistnud keegi, kui ma jäin hõimust maha ja ütlesin, et ma tahan teha varjualuse, milles saab olla järjest kaks ööd. Sada ööd. Tuhat ööd. Sada tuhat ööd.

Nad kutsusid mind nendele teadaoleva nimega ja ütlesid, et ma olen rumal.

Hommikul olid nad läinud ja ma hakkan tööle keset lagedat kõrbe, mis põletas mu jalgu ja silmi. Kogusin savi, niisutasin seda omaenese süljega ja kütitud loomade verega, ning vormisin sellest telliskivisid.

Ma ladusin need müüriks. Jätsin sisse aknaavad. Ja ühe koha ukse jaoks; ja kujutasin ette, kuhu tulevad magamistoad.

Ma ehitasin maja, mis oli täpselt samasugune, kui kunagi seitsmeteistkümnendal sajandil sai olema üks Amsterdami kanali ääres olev kaupmeheelamu. Välja arvatud lillepotid akende peal, sest mul polnud lilli, vaid kasutasin dingode pealuid.

Ma olin lõpuks nii kuiv, et isegi keskpäevapäikesest kuum liiv niisutas mind.

Kuid minu maja oli valmis ja ma imetlesin selle sirgeid seinu, mis kasvasid välja pragunenud kõrbepõrandast,

Minu hõim tuli järgmisel aastal oma ringiga minu juurest läbi.

Ma ütlesin neile, et mulle hakkas see majavärk meeldima ja ma ehitan kõrbe täis kauneid savist losse, milles me saame puhata oma veeotsingutel

Nad naersid koos minuga. Minu üle. Kuid mul oli juba silme ees ühe Gaudi maja vaade, mille järgi plaanisin teha oma järgmise elamise keset kuuma maailma.