Ma mõtlen, kuidas omada tunnet, et "olen tapnud inimese"? Mida ma pean tegema, et omada seda tunnet nii, nagu oman häid rõivaid või mälestust õnnestunud reedeõhtust?
Okei, teen otsuse minna ajateenistusse. Olen seal edukas. Lähen Scoutspataljoni. Sõidan selle ridades mõnda kriisikoldesse. Ja seal, ühel hommikul, tavapärase patrulli käigus, rünnaku alla sattudes avan tule vastase pihta ja tapan ta.
Kui ma teen praegu sellise plaani, siis sünnib minu ja tema -- ei, Tema -- vahel väga eriline suhe.
Pole tähtis, kes see Tema on. Seal riigis, kus ta praegu elab ja kuhu ma lõpuks lähen, ei pruugi praegu veel kriisipojukestki olla. Just praegusel hetkel võib Ta olla tavaline üliõpilane. Kuid minu ja Tema vahel on juba katkematu side, mis viib meid alles 2011. või 2012. aastal kokku. Ja me kohtume vaid viivuks. Ning siis ma seisan seal, ise kaitsevärvi mundris, Tema surnukeha juures ja oman üht väga erilist tunnet.
Ja kui ma seal seisan, siis ma hüüan veidi dramaatiliselt, et "Näed, naine, vaata, mida su mees kellegi teise mehega teinud on! Näed, ema, vaata, mida su laps kellegi teise lapsega on teinud!"
Ja ma mõistan, et mitte ükski mu lähedastest ega sõpradest ei oma minuga sarnast tunnet. Ega ükski sõprade sõpradest. Ega ükski, keda ma olen kunagi tundud.
Kui ma teen sellise plaani, siis kes ma praegu olen? Misantroop? Ülim egoist? Poeet? Või lihtsalt keegi, kes endale reaalsuse segastest vetest elamusi õngitseb?
Ja kui ma seal Tema kõrval seisan, kes ma siis olen? Kangelane? Mõrvar? Sõdur? Kas minu motiividel on tähtsust riigile? Kas on oluline see, mis põhjusel ma mõne võõra inimese ära tapan, kui see läheb suures pildis kokku riigi enda kavatsustega?
Ja kes oled sina, kes sa seda loed ja mõtled, et Kirsfeldt on lolliks läinud? Moraalselt õige? Inimesearmastaja? Või naudid sa hoopis salaja minu võigast mõttekäiku, kuid ei julge seda tunnistada, isegi mitte iseendale?
6 comments:
Igasuguste kogemuste, tunnete, tegude ettekujutamine polegi võimalik. Võib küll tekkida pettekujutelm, et ma kujutan seda ette, reaalselt pole see aga ligilähedanegi.
Üritades mitte lihtsalt targutada, vaid küsimärgiga lõppevatele lausetele ka midagi asjalikku lisada siis:
Selles olukorras oleks sa nii kangelane, mõrvar kui sõdur. Rolli võib mängida vaid see, millises järjekorras seda iseendale presenteerida.
Üksikisiku motiivid riigile olulised pole, välja arvatud juhul, kui see võib riigile vastu töötada.
Viimane lõik küll pole päris tõene. Ei saa öelda, et arvan, et autor on lolliks läinud ning tegelikult ei naudi ka seda mõttekäiku.
Võibolla lihtsalt pean sellist mõtteavaldust siiraks.
Ma ei usu, et kogemuste, tunnete, tegude ettekujutamine on täiesti võimatu :) Sest lõpuks toimub see kõik meie hüperkeemilistes ajudes, millede petmine ja meelitamine on väga lihtne...
korra..umbes kaks aastat tagasi..ma nägin unes, et tapsin inimese. see oli mu elu reaalseim uni. ja ka õudseim
seda tunnet juba ei kustuta
Ma naen tihti et ma tapan kedagi unes...on see vaga halb?unes ma tunnen ennast hasti kui ma olen teinud seda v6i tegemise ajal.Kas reaalselt seda tehes on sama tunne?
kõik see tuleneb liigsest action-filmide vaatamisest
Imelik oled v.
Post a Comment