"Kalevipoeg 2.0" esitlus!

Homme, neljapäeval, 4. novembril 2010 kl 18.00 toimub uue rahvuseepose esitlus. Kohapeal saab viina, veini, tikuvõileibu ja eht-Kalevipojalikku allapoolevööhuumorit :)

Esika pleiss on Cabaret Rhizome, mis on üks kummaline teatribunker Kaarli pst 9-19. Hakkad alt linnavalitsuse juures üles Kaarli kiriku poole kõndima ja siis, umbes poole tee peal vasakul on üks metallväravaga kangialune. "Cabaret Rhizome" silt peaks ka väljas olema. Lased koodlukul "19" ja uks tehakse lahti.

Kõik tõelised eesti mehed ja naised on oodatud. Need, kes ei tule, on kas tshurkad või ei oska lugeda :)

illustratsioonid valmivad!

Sain eile Peetri käest esimesed Kalevipoeg 2.0-i illustratsioonide näidised. Need pildid tulevad tõesti vinged kui juba lõpuni tegemata versioonid näevad nii lahedad välja!

Esimene pilt on kuulsast Kalevipoja zombivõitlusest. See on siis moodne versioon Kalevipoja "lauavõitlusest" sortsidega.

Pildil on Kalevipoeg roninud oma dzhiibi katusele, et pealetungivale kollikambale paremini pihta saada. Olukord on üpris kriitiline, sest ebasurnud saavad kuulidega pihta, aga ajavad ennast uuesti üles ja tulevad jälle. Siis tõttab appi üks siilipäine poisikene ja hüüab "Pähe! Ikka pähe!"...

Teine stseen on Kalevipoja võitlus urineeriva hiigelnaisega. Jep. Päriselt ka. Urineeriv. Hiigelnaine. Vs. Eesti rahvuskangelane. Ja siin ei ole ma teinud mingeid väga suuri kaasajastusi, vaid võtnud asja enam-vähem üks-ühele Kreutzwaldi originaaleeposest. Lugege viieteistkümnes lugu ise üle, kui ei usu.

Varsti veel uut kraami!

kalevipoeg 2.0 tuleb!

Jep, eepose uusversioon ilmub kuskil selle aasta novembri algupoolel!

Toode tuleb sellises mõnusas poketbuki formaadis, mida on hea räpakalt lugeda ja kasvõi bussi unustada. Ei mingit nõmedat luksusköidet, mida üks paks linnapea saaks teisele paksule linnapeale võltsnaeratuse saatel kuskil vastuvõtul üle anda.

Pildid teeb sisse Peeter Allik. Selles mõttes et... mul oli kohe algusest peale teada, et see mees peab uue Kalevipoja illustreerima. Alliku tatsh on täpselt samas absurdivõtmes nagu minu tekst.

Ja pealegi, Allik on Kalevipojaga juba tuttav. Kes mäletab tema visuaalset sõnavõttu mõni aasta tagasi Ekspressis? See oli siis, kui Tauno Kangro teatas, et tema teeb Tallinna lahte paarikümnemeetrise Kalevipoja kuju. "Mis mõttes aint paarikümnemeetrise?" küsis Allik. Ja pani vastu oma versioonid. "Sittuv Kalevipoeg" ja "Oksendav Linda", mõlemad paarisajameetrised väärismetallist puuslikud.

Ühesõnaga, kokku tuleb üks hea kraam.

Senikaua aga... püsige Lainel, nagu ütleb seksuoloog hr. Jänesele, kui viimane kurdab, et asi ei taha prouaga õnnestuda...

Ja hakake Facebookis Kalevipoja sõbraks. Olen kuulnud, et ta on täitsa ogens jorss :)

kas see on mõõk sul taskus või oled lihtsalt häpi mind nähes?

Vana ja moodsa Kalevipoja vahe on ka see, et moodsas versioonis on hulgaliselt porri. Sellist kõva, higist, lirtsuvat porri.

Vaata, asi on selles, et vana arstipapa Kreutzwald oli suht kombekas vanahärra. Kõik need episoodid, kus Kalevipoeg horisontaaltangot tantsib, on laulikul markeeritud sõnadega "Ja siis nad vallatlesid veidi" või "Kalevipoeg ja Saarepiiga hullasid hetkekese". Sest nii kõnelda oli tollel ajal lihtsalt viisakas.

A kaasajal ütleme me et no mis mõttes!? Juba guugeldades ükskõik mis sõna tuleb hiljemalt kolmandal leheküljel penetratsiooni või oraalseksi pilt.

Moodas eeposes me valehäbi ei kohta. Räägime asjadest nii, nagu need on. Ma olen võtnud vana versiooni paarilauselised ülelibisemised ja kiired vaikimised ning arendanud need paarikümneleheküljelisteks kirjeldusteks. Tulemus on see, et kogu "vallatlemine" ja "hullamine" on uusversioonis väga, väga, väga detailsete seksistseenidena välja kirjutatud.

Sest, noh, kuigi mõned siin uih-aihitavad sellise asja peale, siis mida te tegelikult oma kodus suletud kardinate taga teete? :)

Väike näide ka. Moralistid, ärge edasi lugege...

Lõik laulust 4, "Kalevipoeg ja emopiiga"

Tõstis piiga maasta lahti,

kempsupõrandalta üles,

tiris pliksil püksid alla,

stringikesed säärte peale,

vuplikesed põlve alla;

kompas kämblal hargivahet,

sõrmitses salapaigakest,

tulikuuma tussikesta,

palavikus puhmakesta,

paistetanud põsekesi,

härmamärgu huulekesi,

alla lasknud avausta.

Käperdas Kalevipoeg,

otsis näppudega teeda,

urgitses seal niisket urgu.

sõitis sügavale sisse,

otsis tütriku hotspotti,

ning kui lõpuks leidis selle,

vajuteli vägevasti,

pressis kohakese pääle,

kompas lihast kellanuppu,

tegi selle ümber ringe,

näppis nagu naljatades,

pani piiga puhkimaie,

pead selga viskamaie,

keha kaarde painutama.

Karjus neiu hullus hädas,

hüüdis hingeahastuses:

"Oi fakk oi, ma tulen jälle!"

ning siis viskles vägevasti,

jõnksuteli jalgasida,

keeruteli käsivarsi,

pööriteli peffikesta,

kukkus jälle kummargile,

Kalevite käte peale,

kangelase kaisutusse.

...

Nii, sellel nädalal asun ümber kirjutama laulu nr 6 ehk "Soome sepp, mõõga ostmine ja tüli". Jällegi, legendary stuff. Seekord on tegu siis Soome Põrguinglitega, vanade tuntud relvakaubitsejatega, kellelt Poeg läheb püsse ostma ("mul on vaja relvi, palju relvi") ning pärast tõmbab ennast täitsa drunxi ja tapab ühe Põrguingli kogemata ära.

laul nr 5 valmis!

Nii, nüüd võib magama minna, tänane päevatöö on tehtud, laul nr 5 ehk "Kättemaks tuuslarile" on valmis ja värsistatud.

Mõni sõna sellest, kuidas ma üleüldse seda eepost kirjutan.

Novot, ma teen seda põhimõtteliselt samamoodi nagu tegi ka omal ajal Kreutzwald. Alguses kirjutan valmis proosateksti ja seejärel värsistan. Kumbki on supererinevad vormikeeled, hoopis erineva rütmiga ja tekstivõtetega. Seetõttu jäävad mitmed proosa asjad regivärsist välja; ja regivärsile omased kordused ja riimid tulevad juurde alles selle kirjutamisel.

Siin näiteks üks versus teine. Järgnev episood on sellest samast viiendast laulust, kus Kalevipoeg on Soomes ja otsib oma ema Lindat, kelle Soome tuuslar on pizdiiti pannud.

Kalevipoeg läks Helsingis eestlastest bussijuhtide juurde. "Kas te olete näinud minu ema, Lindat, Kalevi leske, Eesti rahva ema?" küsis Kalevipoeg bussijuhtidelt. Bussijuhid mäletasid veel vana Kalevit, teadsid kaunist Lindat, tundsid ära kalevipoja, kuid neil ei olnud anda ühtegi vihjet. Ning läksid tagasi liinile.

Ja nüüd sama asi regivärsis.

Otsis üles bussijuhid,

Eestist tulnud töökad mehed.

Küsis nendelt kuulujutte,

uuris uusimaid uudiseid,

"Kas on nähtud minu ema,

kuuldud miskit Lindakesest,

Kalevite lesekesest,

Eesti rahva emakesest?"

Bussijuhid vastasivad,

vana Kalevit austasid,

kaunist Lindat mäletasid,

Kalevipoega hindasid;

kuid ei olnud näinud Lindat,

kuulnud miskit kenakesest,

Kalevite lesekesest,

Eesti rahva emakesest.

Läksid tagas' liini peale,

bussirooli keerutama,

kohalikke sõidutama.

Novot, selline lihtne töö see kirjutamine ongi :)

Aga mis siis ikkagi toimub kurikuulsas laulus nr 5, mis on üks nendest, kus Kalevipoeg näitab üles põhjendamatut vägivalda ümbritseva suhtes?

Noh, originaalis on see laul, kus Lindat röövida üritanud tuuslar, "maag", leitakse Kalevipoja poolt üles ja tehakse päris korralikult tümaks. Kalevipoja uusversioonis on Soome tuuslar saanud endale uue nime: Matti Nykänen. Tuntud naisepeksja ja muidu sportlik vend.

Tema ongi siis see, kes tahab Eesti naist Lindat endale Soome ära viia, kuid kõik plaanid lähevad korralikult pekki ja Nykänen lõpetab redus kuskil Põhjalas. Kalevipoeg peilib ta aga sealt välja ning läheb teeb korralikku märulit. Lõpuks kallab kogu Nykäneni villa pentsuga üle ja viskab lahkudes tiku üle õla, nii et plahvatus teeb kogu pleisi maatasa. Kuid rahvuskangelane on nii kõva säga, et ta ei vaata isegi üle õla tagasi.

Kas ma juba ütlesin, et KP2.o-is saab kõvast äksönit olema? A pornostseenidest rääkisin?

kalevipoja vaenlased

Kõigil kangelastel on olnud alati pahalasi, kellele sõõrmesse sõita. Sherlock Holmesil oli doktor Moriarty. Batmanil Joker. James Bondil dr. No. Ansipil Savisaar.

Kalevipojal on neid vaenlasi hulgem. Vanast eeposest meenuvad muuhulgas Sarvik, sortsid, Soome tuuslar ja mongolid. Eestil on alati olnud palju vaenlasi, seetõttu on loogiline, et ka Eesti rahvuskangelasel on kogu aeg käed tööd täis.

Kalevipoja uusversioonis on vanad vaenlased elanud läbi uuenduskuuri. Iidsed kollid on apgreiditud kaasajale relevantsemateks monsteriteks. Selliseks, kes ajavad ka päriselt hirmu nahka.

Muidu on nii, et kui ma ütlen Sarvik, siis te küsite, et mis mõttes? See on ju mingi jotade õlts?

Pankur on uus Sarvik. Jah, olgu uue Kalevipoja põhipaha Pangahärra ise.

Väike tatine elukas,

nagu Yoda Tähesõjast,

teravate küünistega,

suure kongus nospeliga,

silmaaluskottidega,

seljas oli must sabakuub,

peas tubli torukübar,

põsed lötendasid tuules,

pilk tal vilas ringi nagu

lasteporno levitajal.

Pankur ajab sadadel tuhandetel päriselt ka hirmu nahka. "Pangahärra tuleb ja võtab teilt veel lõpuni maksmata ridaelamuboksi ära". See on palju jubedam kui "Sarvik tuleb ja võtab teilt hinge ära".

Aga see ei ole meil ainus timeswitch. Soome sepa pundist, kes originaalis müütasid Kalevipojale üht vinget mõõka, on saanud Soome Põrguinglid, kes on tuntud oma relvaäride poolest. Karjamurdjatest huntidest on saanud autosid rüüstavad narkomaanid. Ja nii edasi.

Eriti uhke olen ma selle üle, kuidas lõpulahingute "raudmehed" uusversioonis välja kukkusid. No mõelge, millised on kaasaegsed terasest düüdid? Sellised hirmutavad. Sellised, kes kõigist üle sõidavad. Sellised, kes kogu maa ja ilma ära suudavad vallutada.

Jep, terminaatorid. Väga raudsed mehed, kas pole. Paljastamata lõpulaulu kogu plotti, võin öelda, et seal on mõned väga vinged stseenid, kus robotid inimestega võitlevad, Matrixi ja Terminator Salvation parimate traditsioonide põhjal.

Põlesid Eesti kirikud,

põlesid ostukeskused.

Ühesõnaga, eeposes saab olema kõvasti vaenlasi. Ja kõvasti Kalevipoja äksönit nende vaenlasetega. Sellist vägevat laserkahurite-tuumapommide-arnoldschwarzenneggerilikku äksönit.

misasi on regivärss ja kuidas seda süüakse?

Nagu ennist demotud, siis ka Kalevipoja uusversioon tuleb regivärsis. Mulle tundus, et üks eepos peab olema ka eepilises kõnepruugis, ja noh, eesti keeles regivärss on see aine, millest on tehtud jumalate ja rahvuskangelaste kõne.

Poliitikud võiksid hakata kõnesid regivärsis pidama. Mõjuks võimsalt.

Okei, aga misasi see regivärss siis on? Wikipedia ütleb, et regivärss on neljajalaline trohheus. Tähendab see seda, et regivärsis on neli silbipaari, kus silbipaaris esimene silp on alati rõhuline ja teine rõhuta.

Näide. Loe järgmisi ridu nii, et suurtähtedega silbid on rõhutatud, väiketähtedega rõhuta.

TÄ-na-SI-da TOI-me-TU-si

Ä-ra VIS-ka HOM-se VAR-na.

(Kalevipoeg 1.0; 3. laul, "Linda röövimimine")

KA-lev VAS-tas PIL-ka-MI-si,

NAE-ra-TAS ta TO-re-DAS-ti:

"MUL on VÄ-gev NAHK-ne SÜS-tal,

TEEN sul TUI-mes-TA-va-SÜS-ti!"

(Kalevipeg 2.0; 4. laul, "Saarepiiga")

Täts it. Niimoodi kaheksasilbiliste ridadena ma seda eepost siin nüüd kirjutan. See pole eriti keeruline, sest enamus eestikeelseid sõnu on paarisarvu silbilised (ka käändes). Trikitamiseks läheb siis, kui tuleb ühe-, kolme-, viie- või seitsmesilbilisi sõnu kompunnima hakata. Siis tuleb hakata kombineerima, mingeid naljakaid käändelõppe kasutama ja muidu feikima.

Ja silpe sõrmedel lugema. Üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse-kaheksa. Pool ajast istun ja loen sõrmede peal arve, nagu koolipoiss, kes õpib kümne piires arvutama.