Täna on selline Cinematic Orchestra õhtu. Selline, kus paned näiteks "Reel Life"i nii kõvasti mängima, et see katab ära kõik muu maailma helid. Ja ulatub vaikselt helimeelest ka nägemisse ja maitsmisesse. Värvides praegust megahalli maailma nagu taimevärvidega. Et kui sa vaatad vasakule, on kõik sama värvi kui vastu valgust vaadatud salatileht, ning kui keerad pead vaikselt paremale, siis ühel hetkel, ilma et sa ise seda märkaksid, on kõik juba helelilla, selline, mida näed kustuva viiruki suitsus. Ja kui sa kuulad seda orkestri hingamist väga valjult, ma mõtlen ikka väga, väga valjult, siis sa tunned ilmselt ka maitset, sellist suvise kose juures lahtise suuga olemis tunnet. Ja sellel niiskel õhul on jõe maitse, millest on öösel ülesvoolu läbi käinud metskitsed ja külmad kalad ja üks noor tüdruk, kes pesi tuhat aastat tagasi kivil oma juuksed, et minna kaunina oma peigmehe juurde.
Play. Loop.
Seda meelte segunemist nimetatakse sünesteesiaks, muide. Inimajus on osad tajude regioonid füüsiliselt nii lähestikku, et kui üks meel saab eriti kõva laengu, "kandub" sellest osa üle ka teistele, lähedalasuvatele tajudele.
1 comment:
Kas ma sellepärast tunnengi nende lugude maitset ja lõhna, mida ma loen?
Post a Comment