ninanokkimise ülistuseks

Mind teeb teinekord kurvaks see, et suured filosoofid on aastatuhandeid raisanud aega omast arust jube olulistele asjadele mõeldes, jõudmata ühesele järeldusele, tulutult, õnnetult, kuid pole poetanud sõnakestki elu ühe suurima rõõmu kaitseks, ninanokkimise ülistuseks.

Selles juba nagu on midagi.

Kerge sügelus kuskil ninasõõrme sees. Paned sõrme sinna sisse, täiuslikult täpselt sobivasse niiskesse urgu. Tunned sõrmega, et seal on midagi kõva ja ilusat. Mitte mingi löts värk, vaid krõbeda kooriku ja pehme südamikuga kaunitar. Klammerdunud sinu sooja ihu külge nagu pärlist rase auster kullalastis uppunud Hispaania galleoni voorikuju rinna küljes. Nagu teemant, mis on Aafrika südames, mustast kivist kalju südamikku rajatud käigu seina küljes poolripakil, ootamas vaid väsinud kaevuri õrna sõrmenipsu, et lõpuks päevavalgele tulla.

Sa paned oma küüne selle tükikese taha ja naksad ta lahti. Nihutad sõrmeotsaga mööda sõõrme sisepinda ninaotsani ja võtad välja, nimetissõrme ja pöidla vahele.

Kõva ja pehme üheskoos. Veeretad seda sõrmede vahel, ja naudid laskilaskmise ootust nagu armastaja, kes veeratab õrnu sõnu oma mõtete vahel, enne nende lahtilaskmist oma kallima meeltesse.

Ninanokkimine on nauding.

Sellest on nii vähe kirjutatud, et see on lausa kuritegu. Seda peetakse ebasündsaks. Selle liiale on antud meditsiiniline nimi rhinotillexomania, kuid kes ütleb, millel on ninanokkimisega liiale mindud?! Ja kui sellest on keegi kirjanik kirjutatud, siis pigem negatiivse alatooniga. Ainukesena meenub mulle James Joyce'i romaanis "Ulysses" üks lõik, kus Simon Dedalus kõnnib mõtiskledes rannal, nokib nina, ning taskurätikut leidmata

laid the dry snot picked from his nostril on a ledge of rock, carefully. For the rest let look who will.

Kusjuures, kas olete märganud, et ninanokkimine on jube sarnane haavade näkitsemisega. Mõlemas mängivad olulist rolli servad, küüned, niisked südamikud ja see värske tunne, kui kuiv kork õrna naha küljest lahti tuleb.

Nina nokkides olete naine ja mees üheskoos, androgüünses-autonoomses suguühtes keset oma nägu.

Ja ärge öelge, et siin on ükski sõna, millega te ei nõustu; või ükski tunne, mida te ei jaga. Tunded, mida te võib-olla isegi vaikselt ihalete, ja võib-olla isegi just praegu piidelete kergelt näpuotsaga oma ülahuule juures, hoides ennast tagasi, nautides mõtteid tulevasest kriipimisest.

Sõbrad, ärge häbenege oma kirge. Ülistage seda võimalusel. Ja nokkige mulle üks hea volask.