Goldfrapp on Inglise bänd, mille lõid 1999. aastal Alison Goldfrapp ja Will Gregory. Nende esimese plaadi "Felt Mountain" üks lugu, "Utopia" kummitab mind ikka aeg-ajalt kui üks kõige täiuslikumaid muusikapalasid.
Muusika osas, loomulikult, aga ka selle loo sõnad väärivad erilist tähelepanu:
It’s a strange dayNo colours or shapesNo sound in my headI forget who I amWhen I’m with you
Okei, paljude jaoks on see lugu, mis räägib inimese kui bioloogilise olendi kloonimisest, sest minategelane ütleb...
My dog needs new earsMake his eyes see foreverMake him live like meAgain and again
...aga minu meelest on siin palju enam. See on ülistuslaul üliinimesele, kes on saanud lahti liha keerdkäikudest ja mõistuse ekslikkusest. Ning on lõpuks täiuslik, iseseisev, surematu ego.
There’s no reasonThere’s no senseI’m not supposed to feelI forget who I amI forget
Ja siin on muidugi fenomenaalne väljend:
Fascist baby
Selles täiesti ajuvabas sõnaühendis, oksüümorinis, on sees kontseptuaalne kood, mis on täpselt minu maitse järgi: pehme ja terav koos. Julm ja magus ideaalses sümbioosis...
Umbes nagu laused "Lapsekesed, paneme nüüd kõrvad pea alla ja jääme tuttu" või "Sa kuradi värdjas, ma ju hoolin sinust".
Utopia, utopiaI’m wired to the worldThat’s how I know everythingI’m super brainThat’s how they made me
Minu jaoks on see lugu, mille paneksin linna valjuhäälditest mängima kui oleksin maailma viimane allesjäänud inimene; ja läheksin siis lihtsalt tühjadele tänavatele ja parkidesse jalutama.
See on lugu, mille kohe pärast sõnade "Cogito, ergo sum" väljaütlemist paneb mängima maailma esimene tehisintellekt.
See on lihtsalt neetult hea mürk :)
No comments:
Post a Comment