Sest vabaks saamine on lihtne. Hommikul lõika ennast vaikselt lahti oma siiami kaksikust, jättes temale aju ja võttes ise südame. Tehes nii elu viimase kompromissi.
See uus valu pole üksindus. Vaid liigeste kangus, kui neid aastate järel sirutad uues isiklikus ruumis, mis ulatub siit tähtedeni.
Ning sinu sees hakkab mängima ülistuslaul iseendale. Algul vaikselt. Kuid siis tervet pealuu kontserdisaali raputades.
Pole midagi kaunimat, kui kuulda jälle omaenda pisikest ja ausat mõtete häält iseseisvuse ekstaasis tuhandekordseks võimendatuna.
Ta maruliselt peab propagandakõned kätele ja jalgadele. Röökides "Ise otsustad! Ise teed!"
Ja sa otsustad. Ja teed. Kuigi ise ka ei tea, kas see saab olema midagi head. Või üdini halba.
Kuid sul pole enam puuki oma veenuserinnal. Vaid kõlbad Kiplingile modelliks.
Kõnnid omapead.
No comments:
Post a Comment