7.4.09

romaan

Milliseid romaane ma kirjutaksin?

Mõtlen -- juhul, kui ma viitsiks nii pikka formaati ette võtta. Sest mul tekib õudne tüdimus niipea kui hea idee on sündinud ja seda tuleb hakata kuude viisi sünnitama, marineerima ja lihvima. Ja romaani puhul pole niipalju oluline see, millest jutustatakse, vaid kuidas jutustatakse, sest ainult hea jutustaja suudab hoida lugejat kinni kõik need kolm-nelisada lehekülge.

Kui, siis midagi järgnevat. Siin ainult mõned "kolmekümne sekundi" sünopsised. Uute asjade genereerimine on lihtsalt lõbus! Aga tahest-tahtmata on need veits friikid :) Eks ise hindate, kas kahjuks või õnneks pole ükski nendest veel pikaks kirjutatud...

„Damien Hirst peab surema!”
Noore kunstniku esimene näitus saab kriitikute ja kunstiüldsuse poolt hävitava hinnangu. Ta otsustab kätte maksta ja mõrvab ühe kriitiku ning kunstniku teise järel, eksponeerides neid lihast ja luust kollaazhidena.

„Lumi”
Mees fotografeerib talved läbi lumehelbeid, lootes leida kaht ühesugust. Ta elab läbi hingelist traumat ja lõbustab ennast usuga, et leides kaks sarnast lumehelvest, leiab ta ka oma surnud naisele sarnase naise. Lõpuks armub elus pettunud tüdrukusse, kes on proovinud enesetappu sooritada, sest on lõplikult veendunud, et kõik mehed on täpselt üksteise sarnased.

„She-Tarzan"
Sumatra dzhunglitest leitakse 70ndatel lennukiga alla kukkunud Inglise perekonna ainukene ellujäänud liige – tüdruk, kellest on kasvanud metsistunud naine. Ekspeditsiooni juht armub temasse ja toob ta tagasi Londonisse. Kuid linnadzhungel ei säästa naist – jutusaadete kuulsus, life in the fast lane, narkomaania.

„Pärgament”
Kaheksakümneaastane neitsist vanatüdruk otsustab pärast oma eluaegse sõbranna surma siiski rõõmsa eluga tutvust teha. Sõidab Hamburgi ja astub Reperbahnil teenistusse.

„Neli põrsakest”
Tegelikult oli alguses neli põrsakest, mitte kolm, nagu meie neid teame. Neljas vend oli kõige nõrgem, veits downikas ja ebastabiilne. Lugu algab aasta enne meile tuntud muinasjuttu, Hundi tulekuga metsa. Ning päädub veidi enne meile tuntud muinasjutu algust sellega, et kolm venda otsustavad neljanda ohverdada. Lootuses, et Hunt jätab nad siis igaveseks rahule...

„Kaks meetrit”
19. sajandi lõpus elanud maailma pikim naine, kaks meetrit nelikümmend, abiellub maailma lühima mehega, nelikümmend sentimeetrit. Kuidas nad kogu maailma (ja oma kehade) kiuste õnne leiavad.

Jne :)

10 comments:

Hanna said...

"Veits downikas ja ebastabiilne"!! Ma naeran!

Kristian said...

Mis sa naerad :) See oleks väga tõsine ja psühholoogiline ja eepiline teos... noh... põrsakestest...

:)

Hanna said...

Populaarteaduslik ma isegi ütleks.

Kristian said...

Aga see ei oleks lastele! Vaid seda peab lugema sügisel pargipingil, pikk sall kaelas ja konjak sees. Ja siis teistega arutama, et "kas neljas põrsake oli ohver hundile kui naise ohver mehele või Eesti ohver Venemaale või inimese ohver jumalale"...

Või midagi taolist.

Hanna said...

Sa ei saaks ju siis seda raamatut kirjutada... Konjak ja nii?

Kristian said...

Oleme täpsed :) Ma ei saaks seda oma raamatut lugeda. Kirjutada aga küll.

Hanna said...

Ei, ei! Ikka, mul on õigus :D

Kati said...

urr@downikas

aga She-Tarzani filmi vaataks küll.

Kristian said...

Film tuleb alles siis, kui romaan on korra edukas ära olnud. Nii et veidi läheb aega :)

siim k said...

kuradi head mõtted on, miks ma ise nende peale ei tulnud! kuigi pean tunnistama, romaan on tõesti tüütu ja nõuab tööd.

osmoos

Post a Comment