Poole Aakri metsa raiusid metsaröövlid juba viis aastat tagasi maha.
Bullerby küla on korra põlenud ning seal elavad nüüd ainult paar vana joodikut ja suviti ka mingid noored narkomaanid.
Alice sai just 21. Töötab kassapidajana. Kannatab süüfilise all. Võtab igal nädalavahetusel ööklubi parkimisplatsil autos suvalistelt kuttidelt suhu, kes naeravad ta üle ja lämisevad purjus peaga: "ime, imedemaa Alice, ime!".
Tow Sawyerile meeldivad nii mehed kui naised.
Nagu ka Pipile. Ta on stiilne tshikk, kes kannab talvel alati koos oma latekspükstega Karupoeg Puhhi nahast tehtud karvamütsi.
Doktor Dolittle on aidanud tal mitu korda aborti teha.
Doktor on muidu ka normaalne vana, annab Ottokar Dommale oma loomaeksperimentide laboris tööd, sest ega keegi teine seda noort kinni istunud kutti tööle ei taha võtta.
Hea küll, aitab. See oli nüüd ülimalt demonstratiivne rituaalmõrv, mille objektiks oli lapsepõlv.
Mis oli selle hulluse mõte?
Mina tegin seda näitlikustamiseks. Aga paljud teevad seda päriselt. Ühel kindlal hetkel, "täiskasvanuks saades" nad mitte ainult ei unusta oma kalleid lapsepõlvesõpru, vaid hävitavad nad julmalt, ise laginal naerdes. Ja ütlevad aitäh kõigile neile, kes sarnast asja veel pakuvad.
Ise seda tunnet mitte jagades, objektiivse kõrvaltvaatajana, olen pikalt mõelnud, et mis on selle käitumisviisi põhjus.
Lõpuks sain aru.
Need, kes on "täiskasvanuna" pettunud selles maailmas, mis erineb nii tohutult sellest, mida neile lapsepõlves lubati, maksavad nii kätte. Nad tunnevad, et kõik need karud, jänesed, detektiivid ja noored kaptenid valetasid neile -- nende enda vanemad valetasid neile, andes neile lugeda jutte, mis ei valmistanud neid ette hilisemateks õudusteks! -- ja nad näitavad oma õnnetust selliselt välja. Valades oma viha välja süütute peal.
Sest Poole Aakri metsal ei ole mingit ühisosa supermarketite, liisinguautode ja korterilaenude maailmaga. Muumiorus pole teid, mida mööda saaksid sõita roolijoodikud. Ja meie planeedile pole alles jäänud sellist peeglit, mille kaudu pääseks Jabberwocky ja Punase Kuninganna juurde...
Või on?
Mina pole seda rituaalmõrva kunagi sooritanud. Pole lihtsalt olnud vaja. Tunnen teisigi. Kas sina oled?
6 comments:
Rumcajs, naksitrallid, Kunksmoor... - need on ju joonistatud tegelased! Vaata pilte, joonistus ei saa saada vanaks või muidu hukka minna ;)Nad on olnud alati minu jaoks sama elus kui sõjakas pudrunui või vankumatu televiisoriantenn.
Udumäe kuninga, Murueide, Koidu-Hämariku, soohaldjate jm selle-ilma-rahvaga on lood teised. Nende olemasollu ma usun ja nende vastu on usaldus alles.
Hmh! Kui ka kõik sood tilgatumaks kuivendada ja metsad maha raiuda, mäed orgudeks kaevata ja ajavool tammiga tõkestada, on see nende jaoks surelike sõge sigadus, mis tõelist maailma mõjutama ei ulatu.
Mul küll pole plaanis kunagi avastatud ühenduskäike kinni müürida. :)
Hea kuulda :)
Sest kuigi kõik need tegelased elavad muinasjutumetsades, siis muinasjutumetsad asuvad meie peas. Ja oma peas saame need maagilised metsad maha raiuda & ära põletada...
Minu teooria käis just selle kohta, MIKS mõned nii ka teevad.
Aga..aga Viplala oli ju päris.
Seda ettevalmistamist on lasteraamatutes ka ju.
Kasvõi Hulkur Rasmus või Vennad Lõvisüdamed - igati kurvad ja ohtlikud.
Ja see, et Pipi ema taevas ingel oli ei tähendanud seda, et ta ei tunnistanud, et ta ema surnud on ja kunagi tagasi ei tule, ta lihtsalt oli kavalam ja nimetas asju teiste nimedega. Mitte, et ta lapsepõlve sedasi pikendaks, oh ei.
Korralageduseloom keeldub üldse tunnistamast, et mingit lapsepõlve mõrvamist on võimalik sajaprotsendiliselt täide viia. Kui just korraga mälukaotust ei koge.
Ja Timm Thaleri müüdud naer oli eluks paljuski ettevalmistavam kui keemiaõpik või mõni krimiseriaal, kus elu võikus palju otsesemalt silma vaatab.
Ma ilmselgelt võiks sellest kirjutama jäädagi, kui kavalalt lasteraamatud meid "päriseluks" valmis seavad.
Korralageduseloom?
Kuskil teises ja kolmandas klassis, kui ma veel niiväga inimesi ei kartnud, siis etendasime me klassiga üht pisikest näidendit.. 'Mari kimbatus'. Ilmselt ei ole see eriti tuntud, pigem on ta nagu mingi versioon Pätu-loo ideest.. aga kuidagi kavalam. Tegevus seisnes selles, et väikesel Maril olid nähtamatud sõbrad Sodielukas (mu armsaim sõbranna üldse) ja Korralageduseloom (ilmselgelt mina), kes saatsid korda igasugu pahandusi seinte täiskritseldamisest ema meigitarvete väga otstarbeka kasutamiseni välja. Ülekohtused vanemad aga pahandasid muudkui Mariga, et miks ta pättusi teeb. Mulle see lugu sümboliseeribki seda, et ma ei tohi kunagi neid tegelasi ära unustada. See, et ma neid koguaeg ei näe ei tähenda, et nad kuhugi kadunud oleksid.
Inimesi ei ole mõtet karta.
Enamus nendest on sama hirmul kui mina või sina.
Post a Comment