Vahtisin täna poes pikalt üht ratastoolis rootsi meest. Ta võis küll mõelda, et "helvete!", ja et küll need eestlased on ikka veel ühed matslikud tüübid!
Kuid ma ei hoolinud tema häiritud pilgust ja vaatasin edasi, sest ma olin öösel olnud unes terve oma elu ratastoolis.
Selles ühe elu pikkuses unes olin ma olnud ikkagi mina, kuid selline, kes polnud mitte kunagi oma jalgadel käinud. Jah, sellest unistanud, kuid tegelikult juba lootuse kaotanud.
Mis te arvate, kuidas ma ennast hommikul tundsin, kui vasaku jalaga, nagu tavaliselt, voodist välja astusin?
Jah.
Nii ma siis vaatasin seal poes seda meest ja mõtlesin, et võib-olla ärkab tema ka varsti üles.
No comments:
Post a Comment