tänane heategu

Käisin täna hommikul Kalevi Spas ujumas. Teen seda üliharva, sest jätan ujumised kas sooja ilma või sooja mere tarbeks.

Igatahes. Olin kohal väga vara. Ilmselt üldse kõige esimesena, sest basseinis polnud peale minu mitte kedagi.

Kui ma seal siis ujusin, siis esimese kilomeetri lõpus märkasin, et basseini põhjas laveerib miski suur tume asi. Esimese hooga käis kerest läbi see külm jutt, mida tunned siis, kui lähed võõrastesse vetesse ujuma ja ei ole päris kindel, kas tumeda veega põhjas on või ei ole külmad käed, mis su jalgadest kinni tahavad haaravad

Aga ma surusin jubedustunde alla ja vaatasin, et misse on.

Delfiin. Klooriveest punaste silmadega. Vaesekene tuli pinnale ja vaatas mulle otsa nii kurva ilmega, kui delfiin üldse saab vaadata.

Ma mõistsin.

Bassein oli ikka veel täiesti tühi. Käisin võtsin riietehoiust oma suure rätiku, tegin selle märjaks, mässisin selle delfiini ümber ja tõstsin ta veest välja. Ma arvasin, et nii peab tegema, sest ma olin midagi sellist näinud kunagi lapsepõlves ühes raamatus (kas keegi mäletab? seal olid fotod ja Edgar Valteri joonistused läbisegi?). Vedasin delfiini vargsi riietusruumi ja toppisin ta koos märja mähisega oma suurde spordikotti.

Mul vedas, keegi ei märgand midagi.

Delfiin nägi suht õnnelik välja, kui ma ta Merivälja muuli juures vette lasin. Näitasin talle veel telefoni pealt Google Mapsi abil, et kus me oleme ja viipasin õiges suunas.

Ujus. Hästi. Väga hästi. Kõige paremini ujuv imetaja, kes on Kalevi siseujulast välja tulnud.

Aga siis ma mõtlesin, et mismoodi ta sinna basseini oli saanud? Ma arvan, et põhjus oli väga lihtne. Oli olnud mõni naine, kes jäi lõunameres delfiinidega hullates rasedaks. Üheksandal kuul tuli ta ujulasse ja sünnitas sinna vargsi oma värdja, jättis sinna ja vaeseke oli esimese raja alguse varjulistes nurkades üles kasvanud.

Aga nüüd sai ta vähemalt papsi juurde ujuda.

See oli minu tänane heategu. Kas sina tegid ka midagi väärilist?