Alustuseks pistsid nad aias lupiinid ja paar varjutaime nahka.
Siis ma läksin nendega sõjajalale. Tigude korjamine ja nendel trampimine on nagu linnuluudel tantsimine -- vaevatu ja natukene jube.
Aga kui ma täna autoga hoovi sõitsin, siis nägin neid juba tee peal ees. Neid ei olnud enam kümneid, kuskil lehtede all tukkumas või hea isuga mingit õit mugimas, vaid juba sadades, isegi sissesõidutee peal.
Kui ma autouksest välja tulin, siis vaatasid paar suuremat jurakat mulle majaseina pealt vastu.
Hea küll. Ma võtsin mõlemad jalad appi ja tallusin kogu kamba pudruks. Kiskusin need paar suuremat jurakat majaseina küljest lahti ja lödistasin talla all laiaks.
Aga neid tuli juurde. Triibulisi, väiksemaid, suuremaid, tundlalisi, naabri aia alt, tee pealt. Üliaeglane invasioon.
Ma trampisin ennast vihaga väsinuks, püksid juba põlvini limaga koos.
Aga aed oli juba läinud ja tigudel ei paistnud lõppu tulevat. Keegi oli kuskil vannitoas teokraani lahti jätnud.
Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui uputuse eest majakatusele ronida. Kui nad hiivasid ennast üle räästaserva, siis pidin ma korstna kaudu majja sisse ronima ja vana jope lõõridesse ette toppima.
Nii et kui teil peaks olema veidi aega, siis võiksite minu juurest läbi astuda. Võtke kõik oma jalad kaasa. Jope peab neid veidi aega veel kinni. Aga kõik aknad on igatahes tigudega kaetud. Ma näen nende kõhualuseid. Nagu oleks tuhanded surnud tulnud mu maja ümber ja keeled vastu klaasi surunud. Ma istun väga vaikselt.
2 comments:
ma arvasin poole elu, et need lilled on lubiinid. ma korjasin nende seemneid alati taskutesse ja poetasin mahajäetud põldudele. alles eelmine suvi tehti mulle selgeks, et nad on tegelikult l u p i i n i d. see on siiamaani kuidagi võõras ja vaenulik.
meie ülerahvastatud toonekurela lubas Sind põhimõtteliselt aidata. kui teod karpidest välja võtad
Post a Comment