öösel

Me oleme kartnud ööd sadu tuhandeid aastaid. Sellest ajast alates, kui me olime kiskjate toit. See kartus on meil geenides. Ja see on olnud kasulik kartus, sest see hoidis meie esivanemad elus.

Aga mis siis, kui kõik kiskjad on juba ammu surnud ning me kardame ööd ilma asjata? Nii palju on jäänud nägemata.

Kas sa tead, et öösiti remonditakse taevast, sest päeval kriibivad pilved ja tuuled selle täitsa ära?

Merevesi asendatakse ööseks Guinnessiga ja lastakse kaladel pidutseda, sest, noh, ega nende elu seal külmas supis ka kerge ei ole.

Ja kivid jalutavad öösiti! Nii et kui sul tuleb kella kolme ajal öösel ilge tikriisu või pissihäda ja sa lähed välja aeda, siis kolm viisteist tuppa tulles võid trepi ees komistada otsa sellele kivile, kes muidu jumala viksilt aia ääres passib. "Mrhmrhhsorri..." võid kuulda, kui väga vaikselt oled ja tuikavat varvast ignoreerid.

Samas--neid, kes öösel ei maga, ei jäeta ilma unenägudest.

Teeaukude tegijad, valedele aadressidele sattunud kirjade postiljonid ja tammetõrude puude otsast raputajad on samuti pimedas liikvel.

Kurb, kui kõige selle vana harjumuse tõttu lihtsalt... maha magad.

Ja kui mõni kiskja peakski veel elus olema, siis las jõllitab meid pärani silmi, kui ta maanteel jänesena alla ajame.