Ma oleksin selles ametis väga halb. Või siis väga hea.
Kohe, kui me oleme sadamast välja sõitnud, käsen ma hävitada kruiisiplaani ja ütlen, et sõidame tunde järgi.
Mõnel päeval ei tule ma oma kaptenikajutist üldse välja, saadan kogu meeskonna pikalt ja tegelen ainult oma asjadega.
Me sõidame Bermuuda Kolmnurka. Kohtuma tulnukatega. Ja kui läheb hästi, siis ka ujuma.
Ühel päeval keerame rooli järsult pakpoordi ja teeme senikaua keset ookeani väikesi ringe, kuni kõik hüüavad "aitaaaab!"
Ja päeval navigeerime kõige ilusama valge pilve järgi. Ja öösel meteooride järgi. Ja meie reis muutub lõpuks täiesti etteaimamatuks.
Kõige viimase asjana käsen ma kihutada valge hiigellaev kaisse Tallinnas D-terminali juures. Nii, et see künnab sadu meetreid läbi terra firma, lõigates läbi majade, ostukeskuste parkimisplatside ja autoteede. Minu koduukseni välja. Hüppan hops kuivale maale. Sest üks asi, mida ma laevareisidelt tulles ei talu, on see, kui ma pean sadamast pikalt koju kõmpima.
4 comments:
arghh, see on "pakpoord"!
Aga kui reisiks läheb, palun mulle üks Päikesedekipilet bronnida :D
Õhtusöögil koht kapteni lauas, võiks isegi arvata? :D
Ja kui ülbitseda, siis äkki vanemtüürina su pikaltsaatmisepäevadel sillas otsustada millise delfiiniparve järgi sõita? :D
Kui sa viitsid :D
Ja tooge mulle siis kajuti ukse taha süüa ka ja ärge pange tähele, kui ma läbi ukse lõvi häält teen...
Post a Comment