Kui kõik ümberringi räägivad olulistest ja täiskasvanulikest asjadest, nagu kiirrongid, marketingistrateegia või globaalne soojenemine, siis me itsitame vaikselt omaette.
"Kui nad vaid teaksid, et mu siledas ülikonnas oleva kortsus keha sees tiksub kolmeaastase süda," mõtleme mõnuga.
Me oleme lapsed, kellel on lapsed.
Ma sõidan vastassuunavööndis ainult siis, kui keegi ei näe, või kui mul on veel mõni laps auto peal. Siis me oleme nagu vanemate auto ära virutanud tiinekatest Bonnie ja Clyde, kes on röövinud tühjaks videolaenutuse ja Selveri kondoomileti ja hiilivad ikkagi poole üheteistkümneks koju tagasi.
Me oleme lapsed, kellel on püssid.
Kõigi inimeste peades on mälestus esimesest korrast. Iga naise. Iga mehe. Kui sa vaatad neile väga sügavale silmadesse, siis näed seal saunade eesruume, laagritelke ja barbitekkidega voodeid pehmete mänguasjadega.
Eriti häiriv on see tõdemus vanade poliitikute juures. Väga ei taha mõelda Angela Merkeli saksakeelsete valuhüüatuste või Vladimir Putini valgete põlvikute ja Arteki suve peale.
Me oleme lapsed, kes on karvased.
Kui ma olin väike, siis ma vaatasin neid suuri tüüpe ja mõtlesin, et kas nad on idikad, et nad minust aru ei saa. Ma nägin nende silmades mingit kummalist pilku, ning ma tean nüüd, et see pilk on paljastamist kartva maskeerunud lapse pilk. "Jah, tahaks tegelt koos sinuga palja peega põrandal istuda ja legodega mängida, kuid ma praegu teiste silme all ei saa, eksole."
Vandenõulase silmapilgutus. Veidi kohmakalt, aga küll ma suurena selle ära õpin.
No comments:
Post a Comment