shokolaaditrühvlid

Kas sa tead, mis juhtub, siis kui autol täiskiirusel tagurpidikäik sisse lükata?

"Käigukast läheb sodiks," ütleb automehaanik. "Muud ei midagi. Viietonnine lugu. Ametliku idioodi tunnistuse saad ka."

Kas sa usud seda?

Millegipärast üritavad kõik jätta muljet, et täiskiirusel tagurpidikäigu lülitamine, mis on võimatult lihtsalt tehtav, on kujuteldamatu tabu. Nagu enesetapp, intsest või ülemuse solvamine.

Ma olen kindel, et kui ükski nendest automehaanikutest oleks seda tagurpidikäigu-värki reaalselt järgi proovinud, siis nad ei räägiks sellist juttu.

Kui autol täiskiirusel tagurpidikäik sisse lükata, ei hakka mitte auto tagurpidi sõitma, vaid aeg tagurpidi käima.

Jah. Ajamasin. Kõige unistamisväärsem seadeldis üldse, ja see on kogu aeg meie nina all olnud!

Ei midagi muud, kui vaid võtad kiiruse üles ja viskad nii umbes kaheksakümne pealt R-i sisse. Midagi ei lähe katki. Midagi ei lenda pilbasteks. Ainult aeg hakkab tagurpidi käima.

Ma proovin seda järgi.

Ma ei kavatse ajas tagasi rännata, et mingil tobedal moel raha teenida. Tead ju küll, keegi läheb minevikku ja kasutab oma tulevikuteadmisi ära? Teab ette loteriivõite ja täidab kupongid võidunumbritega? Teab ette börsikursside liikumist ja ostab mingi viletsa väikeettevõtte aktsiaid, sest teab, et kümne aasta pärast on see üks maailma edukamaid?

Meeletu klishee.

Mina tahan ajas tagasi rännata, et kolmekümnendatel kevadise Pariisis kohvikutes istuda ja shokolaaditrühvleid näksida. Muud ei midagi. Nii pretensioonitu.

Jah, ma istun seal tahvelpuitseintega ja hõbepeeblitega ja valgete laudlinadega kohvikutes. Jah, ma tean kõiki järgmiste aastakümnete saladusi. Jah, ma kasutan neid ära, kuid mitte isikliku kasu saamiseks.

Vaid kiusamiseks.

Ma otsin üles ainult need kohvikud, kus hõljub veel belle epoque vaim ja ajan juttu näiteks Sigmund Freudiga, kes joob absinti ja räägib sellest, kuidas tema psühhoanalüüsi teooriat ei ole võimalik lõpuni seletada, vaid seda mõistavad ainult vähesed asjasse pühendunud väljavalitud. Ja tema kõrval istub üks Pariisi paljudest litsidest, kes susserdab laua all oma jalaga Ziggie hargivahel, kuid oma hämmastuseks ei leia sealt midagi, ütleb "ah, sa ei tea asjast midagi!" ja lahkub naerdes. Ning mina ütlen, et Oidipuse kompleksi saab palju paremini seletada keemilise ahelreaktsiooniga ning joonistan selle oma salvrätiku serva peale.

Ma saan kohvikutes kokku Nõukogude futuristidega, kes unistavad valgetest linnadest. Nad ütlevad, et varsti tuleb aeg, kus me kihutame ringi lendavate autodega, laseme robotitel oma töö enda eest ära teha ja oleme lihtsalt õnnelikud. Ja nad naeravad rõõmsalt. Kuid mina naeran õelalt ja ütlen neile, et "kuhu on jäänud meile lubatud valged linnad!" ja näitan neile pilte 21. sajandi Moskva poristest tänavatest.

Seal on Virginia Woolf, kes on just saanud valmis oma romaani surematust Orlandost, ning ma teen temaga juttu ajamasinate teemal. Ta ulatab mulle feministlikku liikumist tutvustava bukleti ja küsib, et miks peab ajas liikumiseks alati "masin" olema. Miks on meil mingi usk, et meeste mehaanilised kaadervärgid on need, mis suudavad läbi murda aja pidurdamatutest tinajõgedest! Et miks ei ole see ajahingamine või ajapuudutus või ajavalu, mis meid minevikku viib? "Parem juba ajakudum kui et masin!" hüüab Virginia ärritunult.

Ma nõustun tema poindiga ja kiidan sellele isegi veidi takka ning katsun, kas mu autopult on ikka taskus.

Ja kõik on kuidagi ärevil, kuid keegi ei oska seda ärevust seletada. See pannakse kevade ja sugutungi ja lahja alkoholi arvele, kuid mina istun mõnes valgusküllast kasvuhoonet meenutavas kohvikus ja tean täpselt, et see on tulevikust sisse immitsev vere lõhn, mis kõiki ärevaks muudab.

"Iga teine teist sureb piinarikkasse surma lähiaastate jooksul," mõtlen endamisi.

"Õigupoolest, kõik te surete veel enne minu sündi," mõtlen, kuid tunnen ikkagi rõõmu, kui minu käest tuleb suitsu pommima mõni väga vana vanamees, kes on järjekorras juba kahekümnes, kes väidab, et just tema oli see, kes kinnitas Eiffeli torni tippu viimase needi.

Ja ma tellin mõne trühvli. Ja veidi teed. Ja naaberlaua käratsevatele pliksidele konjakit.

Ja mõtlen, et oleksime pidanud siia ikkagi koos tulema.

Homme proovime järgi. Või hiljemalt järgmine nädal. Või järgmisel aastal -- see on viimane tärmin!

Kuigi ajasrändajale on need mõisted mingil määral ükskõik.