See oli üks öö vastu laupäeva, kui ma sõitsin koju. Mul mängis just parajasti David Bowie "Reality" plaat ja selle kolmas lugu. See on kummaline plaat, sest üle ühe loo on väga hea -- avalugu on lahe, teist ma ei talu, kolmas on jälle okei ja nii edasi.
Maantee ääres lebasid mitmed auto alla jäänud rebased ning ma loendasin neid ikka kolmekaupa "kolm, kuus, üheksa, kaksteist..." ja nii edasi, kui äkitselt märkasin eemal kaugtulede vihus inimest tee servas lebamas.
"Kolmkümmend kolm, kolmkümmend kuus," katkestasin surnud rebaste lugemise ja võtsin hoo maha.
See seal tee servas oli David Bowie. Ta ajas ennast läheneva auto valgusvihus istukile ja viipas käega ning ma pidasin auto täiesti kinni.
Bowie nägi väga räbal välja. Tal olid seljas kallid riided, kuid need ripnesid tal seljas nagu keedetud makaronid ja mitmelt poolt paistis ta helehall ihu, mis reetis selle, et tegelikult on ta tähemees.
Ma tulin autost välja ja läksin seisin ta kõrval, kui ta üritas ennast püsti ajada.
Ta ütles, et ta nimi on David Bowie ja et ta sai Angelis pedede käest peksa. Ta palus, et ma teda hotelli transpordiks, sest ta on segase peaga täiesti ära eksinud.
Ma kahtlesin sügavalt, kas ta on päriselt ka David Bowie, sest ta ütles, et ta peatub hotellis "Trapp", mis ei ole minu meelest just kõige sobivam maailmaklassi megastraaridele, aga Bowie väitis vastu, et ta on Eestis incognito ning tulnud just kohalikku scene'i vaatama.
Ma küsisin, et mis scene'i, mille peale ta pööritas silmi ja ütles, et öö, Eesti blogiscene'i. Go figure.
Lõpuks ma olin ikkagi sunnitud talle transat mängima, sest ta ütles, et ta on lennukile hiljaks jäämas. Aga oleks siis asi piirdunud lennukiga! Me käisime hotellis ja võtsime ta kompsud peale. Siis sõitsime veel reanimatsiooni, kus ta paar suuremat haava kinni õmmeldi, ning kuna ta ütles, et tal on kõht tühi, siis ostsin ma talle Statoilist kohvi ja kabanossi, mille ta kugistas alla nagu näljane hamster -- kahe käega tervenisti näost sisse toppides ja seda ühe suutäiena närides. Siis läks meil jube kiireks ja ma sain veel politsei käest trahvi ning sõitsin lõpuks lennujaamas suure ähmiga parempoolse esivelje vastu äärekivi pea-aegu pooleks.
Nojah, ta jõudis lennuki peale. Ütles veel, et kirjutab oma järgmisele plaadile loo "Estonian in New York", mille peale ma lihtsalt viipasin käega ja ütlesin, et davai.
...
Täna nägin maantee servas lõhkistes riietes, läbimärga ja külmetavat Shania Twaini. Panin gaasi juurde ja sõitsin mööda, ise mõeldes, et "käi persse, vastik vanamutt. Tean küll, mis juhtub, kui ma mõne sinusuguse peale võtan. Ja su muusika sakib täiega."
4 comments:
kui ma mõned aastad tagasi trapi hotellis atv-de garaazi valvet panin, siis oli seal vähemalt huvitav nõukogude-retro atmosfäär alles... hotelliosas siis
äkki bowie oligi siis kohalikku retroscene'i tshekkimas? võimalik...
Shania oleks vist kuhugi kohalike kõrtsilauljate kategooriasse ? Aga Britneyt ja Christina Aquillerat ei tahaks küll kuskil öise Õismäe vahel kohalike narkonoortega koos keset teed ringi hüppamas kohata.
Aga ma nägin ükskord Karja keldri peldikus potist kinnihoidvat Ozzyt. Ta nõudis oma koera ja ei saanud aru miks poti hääljuhtimine keeldub tema käske kuulamast.
P.S. Vee all pole hääletajaid ! Ükskord olla üks linnavalitsuse ametnik tuttava tuttavale vastu jalutanud, prillid peas veidi viltu, ja kurtnud et ta ei tea mis kell on, sest ta enda oma keeldub juba mõned päevad seiereid liigutamast.
See Ozzy olin mina. Ja see valge läikiv asi polnud mitte vetsupott, vaid mu uus mäki läpakas.
Mul on selle õhtu pärast ikka kergelt häbi.
Post a Comment