Tujukad arvutid. Ainult koledatele nägudele fokusseeruvad fotokad. Omaalgatuslikult suvalistele numbritele helistavad mobiiltelefonid. Jonnakalt käivitamist ignoreerivad autod. Närvihaiged plinkivad päevavalguslambid. Ise välja lülituvad veekeetjad. Kiire pauguga kaitsekorgid. Järjekindlalt taha käivad kellad.
Isiksusehäiretega aparaate on kõik kohad täis. Haigete inimeste tsivilisatsioon on tootnud sama haigete masinate tsivilisatsiooni.
Meil on vaja uutlaadi meistrimeest (või meistrinaist), kes mõistaks diiselmootorite ja ränikiipide hingeelu. See naine või mees oleks 21. sajandi esimene tõeline superstaar. Ei, mitte superstaar, vaid superkangelane. Segu CSI kriminalistist, Hercule Poirot'ist ja Jeesusest.
Ta kõneleb masinatega nagu Robert Redford hobustega. Ta oleks masinalausuja, kes räägib sadamates tossavate laevadega ja kontorites urisevate arvutitega. Sositab nende monotoonses keeles. "Lülita ennast sisse". "Lülita ennast välja". "Salvesta". "Roosteta".
Ta läheb kaubalaeva pardale, mööda selle treppe ja redeleid alla mootoriruumi ja paneb oma käed majasuurusele mootorikorpusele. Silitab seda hellalt. Soojendab külma terast oma kätega. Paneb kõrva vastu aparaadi needitud külge.
"Räägi mulle oma... lapsepõlvest," sosistab ta hammasrataste keeles. "Räägi mulle selles, kui sind alles toodi laeva trümmi. Räägi mulle sellest, kuidas sa olid alles ellingutel. Räägi mulle, kuidas sinu trümmi tungis esimest korda kraana ja jättis sinna oma konteinerilaadungi. Räägi mulle, millest sa unistad."
Ja aurik väriseb ja nutab oma kajutiakendest õli ja pihib, et tegelikult on ta alati tahtnud olla purilennuk. Olla kerge valge asi kuskil taevas, ilma mootorimürinata ja pesemata meeskonnata ja seintele kleebitud paljaste plikside piltideta.
Lihtsalt lennata.
Masinate hingeelu on läinud nii keeruliseks, et nendest ei saa enam tehniliselt aru. Tuleb vaadata tervet kooslust ja öelda, näiteks, et "sellel hävituslennukil on oma emalaeva suhtes klassikaline Oidipuse kompleks". Või et "see vana volkkar koliseb seetõttu, et tema noorpõlve jääb üks traumaatiline avariikogemus".
Kas inimene on ka masin?
Inimeste peal teeb masinate psühholoog teinekord haltuurat, sest ega's ühe Mari või Jüri kolba all toimuvat pole kriiskamise põhjal keerulisem arvata kui mootori vulksumise põhjal hinnata, mis kapoti all toimub.
5 comments:
Kuhu jääb lubatud postituste hindamise skaala?
Kuhu ma siis oma kümme punkti nüüd kirjutan, ah?
minu blogspoti account on väga tujukas ega lase sellist asja teha. ma ei mõista teda, sest ma pole masinate psühholoog.
nii et ka edaspidi tuleb oma meeldib/ei meeldi kommentaaridesse kirjutada.
öösel kell 3 ootamatult ärgates olin ma enda peale kuri, aga näed, kolm tundi hiljem jällegi tänulik, et nii asjalikult pool ööd mööda sai veedetud ja kogu blogi läbitud! :)
Öö kella 3 ja 6 vahel on kõige parem aeg LKA lugemiseks. Siis on lugeja mõistus parasjagu sama pehme kui kirjutaja oma neid samu ridu kirjutades.
absoluutselt! Täiega linkis ära.. seosed, mis muidu ei tekiks ja muud huvitavad mõttekäigulised sõlmed :) ja ma arvasin, et olen hommikuinimene..
keep it up!
L
Post a Comment