23.11.09

viimane televiisor

Sain täna kirja, kus selgus, et olen viimane inimene planeedil Maa, kes ei vaata televiisorit.

"Sõber," ütles kiri, "kas sa tead, et sa oled ainus, kes ikka veel telekavaatamisele vastu punnib? Endal imelik ei ole?"

Ja ma tundsin ennast imelikuna.

"Tead mis. Teeme nii, et sa vaatad täna õhtul telekat ning me ei ütle kellelegi, et sa seda varem ei teinud. Sobib? Sest tea, sõber, et viimase paari kuuga on saanud oma kaugenägemisaparaadid kätte ka kõige viimased ja kõige eraldatumad.

Möödunud nädalal -- kõik Gröönimaa inuiidid. Juba seitsmel õhtul järjest on nad vaadanud Taani superstaariotsinguid. Naernud totakate lauljate üle ja valanud pisaraid, vaadates taevasse lendavaid tähti, tagurpidi komeete.

Üleeile said oma telekad kätte viimased Austraalia aborigeenid. Nad vaatasid terve õhtu "Kodus ja võõrsil" uusimat hooaga.

Ja eile viimane bushman, kes naeris südamest "Doktor House'i" juhtumiste üle. Me teame. Me olime ta kõrval. Me pühkisime ta palgeilt tänupisaraid, kui ta oma aparaadi sisse lülitas ja avastas, et istub elektroonilise vikerkaare ühes otsas, kullaga täidetud paja peal.

Sõber. Me kõik oleme televiseeritud. Meie meeli lahutatakse. Neid lahutatakse vaimust ja mõtetest ja neil lastakse rännata vabalt.

Sa oled ainus. Kas sa tunned ennast üksikuna?"

Ja ma tundsin ennast üksikuna. Ma taipasin, kui valesti ma olen kõike teinud. Ma olen otsinud inimesi, aga teinud seda valedes kohtades. Sünnipäevadel, öistel randadel ja restoranides. Ma olen pikutanud sinuga diivanil ja me oleme lugenud raamatuid, kaevudes läbi tundmatute inimeste mõtete. Me oleme vaadanud sinuga ööd linna kohal ja proovinud mõistatada, et mis jõud hoiavad seda üleval, laskmata sellel kõiki maju ja inimesi purustada.
Täna õhtul ma lähen ja ostan endale teleka. Laiekraan, Full HD, miljon kanalit ühe nupulevajutusega. Kogu maailma meelelahutus, info, uudised, sport ja tõsielukangelased. Ma õpin pähe "Ärapanija" algusaja. Ma tean une pealt "Pealtnägija" tunnusgraafikat. Oi, kuidas ma täna õhtul telekat vaatan. Ma ei taha olla viimane.

Täna õhtul olen ma esimene.

Täna õhtul lülitan ma aparaadi sisse kõige esimesena. Nüüd ma tean, kust ma kõik inimesed üles leian. Kui me "Reporterit" vaatame, siis me saame kokku, sest mingil kummalisel moel, sellel viimase televiisori poolt avatud horisondil meie pilgud kohtuvad.

1 comment:

Kati said...

imeilus armastuskiri

Post a Comment