porr

Ma teenin põhitöö kõrvalt veidi lisa, kirjutades pornofilmidele dialooge. See ei ole eriti hea teenistus, kuna need ei ole filmid, milledes tekstil oleks kandev roll. Kuid see on vaheldus. Ja ka seal on teinekord vaja öelda välja mõni kõva sõna. Kui te saate aru, mida ma mõtlen.

Kõik sai alguse mõned aastad tagasi, kui ma olin ühel peol ning tegin hulga kahemõttelisi nalju, ikka stiilis "vabandage, preili, ma olen lõvi tähtkujus sündinud; kas teie olete neitsi või on juba liiga hilja?".

Õhtu lõpuks astus mulle ligi üks vanem härrasmees, kes oli huviga minu tegevust pealt jälginud, ning kutsus mind veidi kõrvale. Ta ütles, et minus on potentsiaali. "Kas selles, et saada süüdistus seksuaalses ahistamises?" küsisin vastu. Ta vastas, et selles ka, kuid et minu tõeline potentsiaal on võimes toota kahemõttelist teksti. "Kui sellest ainult kahemõttelisuse välja saaks, ja see oleks palju enam ühemõtteline," ütles ta tõsiselt.

Selgus, et ta on pornokate produtsent, kes otsib talendiga tekstikirjutajaid. "Äkki teed mulle ühe proovitöö?" küsis ta. Olin hoobilt nõus, sest armastan suurt kunsti.

Minu esimene proovikas oli dialoog religioossele pornokale "Jesus is coming!", kuid esimene tõeline haltuura, ma mõtlen, esimene põhiteenistuse kõrvalt mõnuga tehtud töö oli hoopis "Televiisoriparandaja XIV". Ma tunnen sealse lennuka dialoogi pärast senimaani uhkust, ning alati kui võimalust, etendan sõprade ja tuttavate seltskonnas mehise televiisoriparandaja ja õrnukese preili, tema kliendi, dialoogi, imiteerides kummagi poole hääli.

Preili: Mu magamistoa telekas on vist rikkis, sest see näitab ainult kanalit 69.

Televiisoriparandaja: Läheme vaatame järgi. Ma võtan oma universaalpuldi välja.

Aeg-ajalt ütleb produtsent mulle ikka, et "Kirsfeldt, ühemõttelisemalt, ühemõttelisemalt!", ning ma proovin, kuid teile, mu sõbrad, võin tunnistada, et seda on väga raske teha, sest ma ei taha peent tundedraamat ära rikkuda. Ma ei soovi, et kangelased purskaksid kangelannadele sõnu otse näkku. Kui te saate aru, mida ma mõtlen.

Seetõttu olen ma muutunud veidi salakavalaks. Viitan antiikkultuurile ainult läbi ridade. Proovin olla oma sõnumis nii varjatud kui vähegi võimalik. Hoian kahemõttelisuse aurat. Ma ei ütle midagi frivoolset, vaid kasutan täiesti tavalisi sõnu. Kui miski tundubki nilbe, siis on see kuulaja enda ettekujutus, mitte minu sõnakasutus. Kui te saate aru, mida ma mõtlen.

Sest see on ikkagi filmimuusa, keda ma teenin! Ja temake pole mingi ennast rämedalt paljastav lipakas, vaid auväärt eas daam, aastaid ka juba üle saja. Kuigi, pean ütlema, et paljudele just meeldivadki vanemad naised. Kui te saate aru, mida ma mõtlen.

Minu viimane saavutus on dialoog filmile "Mary armastab vorsti". Ma arvan, et seda videolaenutusest ei leia ja ETV ka ei näita. Kuigi mõnel vähe nishikamal filmifestivalil võib seda isegi näha.

Ma olen uhke sealsete ühemõtteliste kahemõttelisuste üle, ning ka mõnede kultuurilooliste viidete üle, mis õnnestus sisse kirjutada hoolimata produtsendi usinalt tsenseerivast punasest pliiatsist. Siin väike näide sellest, mida mu kangelased seal filmis räägivad.

Stseen -- Mary, kes töötab koolis kokana, teeb süüa. Kööki tuleb noor kutt, kaubatooja.

"Vabandage, kuhu ma oma laadungi võiksin jätta?" küsib kaubavedaja.

"On seda ka palju?" küsib Mary.

"Kotid täis. Nii palju, et sinu keldrisse see küll ära ei mahu."

"No ma ei tea, sinna on küll igastsugu kaupa sisse pandud. Alati on ära mahtunud."

"Kas ma võiksin seda korra vaadata?"

"Palun väga. Aga ettevaatust! Keldrisse sissepääsu ümber on väga libe!"

"Ma sõidan oma kaubikuga kohe siia sisse..."

"Oioi! See on vale uks, sealtkaudu pole juba ammu keegi sisse käinud!"

"Charybdis ja Skylla, tõepoolest, siin on kaks avaust!"

"Proovi sinna, millel on murumättad ukse kohal!"

"Noh, need pole mingid mättad, see on lausa võsa, mis seda sissepääsu ümbritseb!"

"Katsu käsikaudu teed!"

"Ohoh, see kadus kuni küünarnukini sisse!"

"Ma ju ütlesin, et seal on palju käidud!"

Ja nii edasi. Kui te saate aru, mida ma mõtlen.