25.11.09

ärge proovige seda kodus!

Ma käisin mõni aeg tagasi arsti juures, ning selgus, et mul on vaja südameoperatsiooni.

Arst ütles, et asi on väga tõsine. Ei piisa väikesest kõpitsemisest, vaid vana süda tuleb vaja välja vahetada. Asja nimi on südamesiirdamine, ning kaasaja mõistes on tegu täiesti väljakujunenud protseduuriga. Iga aasta tehakse maaiimas mitu tuhat südamesiirdamist, kuigi esimene õnnestunud transplantatsioon toimus alles 1967. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus kirurg Christian Barnard siirdas uue südame ühele meespatsiendile. See elas küllgi ainult 18 päeva pärast operatsiooni, kuid nii sai alguse praktika, mis on tänaseks päästnud väga suure hulga inimeste elu. Siirdamiseks vajalikke südameid saadakse organidoonoritelt ehk neilt, kes on andnud loa oma südame (või teiste organite) kasutamiseks pärast nende surma. Need on õilsad inimesed, kelle ees ma soovin teha sügava kummarduse.

Minu lugu aga oli keerulisem, sest selgus, et olin esimene, kes jäi operatsiooninimekirjast välja. See on nii tavaline. Kogu oma elu olen olnud esimene väljajääja.

Väga tihti võite mind näha seismas Saaremaa praami järjekorras, vihm piitsutamas mu nägu, kui ma seisan järjekorra eesotsas oma auto kõrval ja vaatan, kuidas laev kaist eemaldub.


Selveris olen alati mina see, kellele kella kuueses trafficus pannakse kassalindile nina ette silt "Pöörduge palun kõrvalkassasse".

Tipis jäin stipist alati esimesena ilma, isegi siis, kui mu kaalutud keskmine oli 5.0, sest siis võeti tähestiku järjekorras ja K oli alati piisavalt kaugel, et joone alla kukkuda.

Ja nüüd öeldi mulle, et kahju küll, aga eelarvekärbete tõttu peame teie operatsiooni ära jätma. Kogu haiglatäis kirurge, operatsioonisaale, masinaid ja narkoosi nii lähedal, aga samas nii kaugel!

Te võite muidugi ise proovida endal kodus südame ära vahetada, soovitati sõbralikult. "Näete, teile on süda olemas, just üks kahekümneaastane noormees sõitis ennast ülekiirusega ilma turvavöösid kinnitamata autos surnuks," ja näidati veel sooja tukslevat punast asja, veidi minu rusikast väiksemat.

Ja ma olin nõus. Ma mõtlen, mis varianti mul oli? Mis varianti saab olla sellel, kes tunneb, et tal on sees nagu põlev propellermootor, mis kõhib ja jätab takte vahele ja on kohe valmis purinal seisma jääma?

Ma võtsin oma uue südame ("Kiirustage, süda ei tohi kaua lahtiselt olla!") karbi sees näpu otsa ja läksin koju. Ostsin kodutee peal Tiimarist paar skalpelli ning apteegist vatipadjakesi ja paki Ibuprofeeni.

Olete te kunagi kodus endale südameoperatsiooni teinud? Mina ka mitte. Kuid minu meeleheide oli väga suur, ning ma tundsin ka trotsi, sest riiklik tervishoiusüsteem oli mult röövimas minu elu ainult seetõttu, et kuskil eelarvereal oli puudu mõnikümmend tuhat krooni. Ma soovisin olla eeskujuks kõigile neile, kes lisaks minule sellest nimekirjast välja jäid. Sest kui ma ka oleksin olnud viimane seesolnu, siis oleks keegi ikkagi olnud esimesena väljas. Võib-olla siis ei oleks ma temale mõelnud, kuid nüüd oli jälle põhjust seista pika järjekorra eesotsas ja eeskujuna näidata, mida sellises olukorras teha.

Liiatigi oli esimese õnnestunud operatsiooni teinud kirurgi eesnimi Christian. Ma lugesin seda heaks endeks, kuigi sellistesse asjadesse üldiselt ei usu.

Otsustasin, et ma teen seda köögilaua peal. Mul on seal vakstu, nii et võimalike verepritsmete pühkimine oleks olnud pärast lihtsam. Ma panin kõik tuled põlema ja raadio ka mängima. Ei ole mingit mõtet lasta tujul langeda, ning õnneks tuli raadiost just David Vseviovi "Müstiline Venemaa", mis on päris hea saade ja David on alati nii muheda jutuga, et selle taustal südameopi tegemine võiks ju olla täiesti lust.

Nihutasin laua köögi keskele lambi alla. Mu köögilaud on selline suur ümmargune eestiaegne asjandus. See käib keskelt lahti ja seetõttu on seal selline pragu ja serv, ning ma mõtlesin pikalt, et kas ma jätan selle prao risti selja alla või piki selga, ning otsustasin, et piki selga, sest nii on mugavam.

Võtsin särgi seljast ja määrisin oma rinna kokku pudelitäie vana rivanooliga, mille olin leidnud arstimite sahtli tagantservast. Lootsin vaikselt, et see pole veel liiga vana, kuigi pudeli peal oli venekeelne kiri "Goden do 1989".

Ma seadsin lauaservale kõik asjad valmis. Skalpellid, vatitupsud, paar traadist riidepuud, millest ma olin painutanud midagi kondikujulist; rauasae, suured kirjaklambrid, niiti, nõelad, käsipeegli ja oma uue südame kenas valges polüuretaanis karbikeses.

Tõmbasin kätte kummikindad. Võtsin sisse peotäie Ibut. Heitsin köögilaua peale pikali.

Praktiliselt ilma tuimestuseta iseendale operatsiooni tegemine ei ole väga mõnus.

Kõige raskem oli teha esimest sisselõiget. Hoidsin vasakus käes väikest peeglit, et paremini rinnaesist näha, ning võtsin parema käega skalpelli ja panin selle teraviku vastu nahka. Lugesin kolmeni ja surusin otsa läbi naha. Esimene sekund või pool ei olnud valu tunda, kuid siis said katkenud närvid aru, et midagi on lahti, ning aisting jõudis ajju. Minu ihu hakkas karjuma. Tõmbasin skalpelli nahast eemale ning vaatasin peeglist, kuidas tume nire voolab mööda kõhtu laiali. Valu oli intensiivne, ning ma hingeldasin meeletult. Käed värisesid ning hetk hiljem kadus nendest ka tunne.

Ma tõmbasin ühe hetke hinge ja jätkasin.

Panin skalpellitera uuesti haava sisse ning vedasin lõike kaela alt rangluude juures kuni rinnakorvi allservani. Tera ei läinud väga sügavale, sest rinnakuluu peal on suuremalt jaolt ainult nahk ja kõõlus. Verd voolas nüüd juba päris kõvasti ning ka Ibuprofeenist ei olnud suuremat kasu. Panin skalpelli kõrvale ja katsusin haava oma rinnal. Surusin sõrmed naha alla ning proovisin sõrmega luid oma rinnakorvis. Need oli väga kõvad, ning ma kobasin laualt rauasae järgi. Ma urgitsesin selle otsaga rangluude vahel, ning lõpuks hakkas see võtma. Mul läks oma rinnakorvi ülevalt alla lõhki saagimisega üle tunni aja, sest Vseviov lõpetas oma saate, ning algas "Kultuurikaja", mida ma eriti kuulata ei viitsi, kuid ma arvasin, et ma ei hakka püstitõusmise ja kanali vahetamisega riskima. Lõpuks sain saagimisega ühele poole. Panin sae ja peegli lauale ning võtsin kahe käega oma rinnus oleva ava servadest kinni. Sikutasin vasaku käega vasakut rinnakorvi poolt eemale, ja paremaga paremat poolt. Minu külgedes ragises, kuid pingutasin lihaseid ja tõmbasin oma rinnakorvi lahti. Köögi jahe õhk tulvas mu sisemusse ning ma tundsin ennast nagu mehaanik, kes on teinud lahti töötava auto kapoti, et vaadata, mis see seal seda imelikku lõginat teeb. Hoidsin kuidagi ühe käe sõrmedega rinnakorvi lahti ning teise käega rutjusin poolte vahele need kondikujulised asjandused, mida ma olin varem traadist vorminud. Lasin käed lahti ja jäin hingeldades lamama. Ma olin ennast lõhki lõiganud. Vaatasin peegliga oma sisemusse ning nägin kõiki siseorganeid. Mu pea käis ringi ning kui ma ei oleks juba pikali olnud, siis oleksin tahtnud seda kohe teha. Teadsin, et isegi pool teekonda ei ole veel käidud, nii et tõmbasin vaid viis minutit hinge ja jätkasin. Võtsin skalpelli ja sõrmitsesin südame ümber olevaid veresooni. Kõik ujus veres, kuid ma sain kuidagimoodi otsad kätte. Valmistusin kõige kriitilisemaks etapiks. Pidin ju südame küljes olevad veresooned läbi lõikama ning ajutiselt kinni pitseerima. Probleem oli selles, et nii peatus vere ringlus kogu kehas, sealjuures ka ajus. Nüüd oli mul vaja sõna otseses mõttes hinge kinni hoida.

Hinge kinni hoidmine meenutas mulle seda, et ma tegelesin aastaid vabasukeldumisega. See on ekstreemne spordiala, kus sukeldutakse suurtesse sügavustesse ilma hapnikuballoonide abita. Mina olin selles muidugi täielik amatöör ja suhteliselt madalates vetes solberdaja, kuid võin tunnistada, et isegi madalal tasemel on fantastiline tunne vajuda vee alla, täiesti autonoomsena, sõltumatuna igasugustest eluülalpidavatest masinatest. Lihtsalt omaenda kopsumahu arvelt olla minutite viisi kaaluta olekus. Ma soovisin alati unustada, et olen tavaline, õhku hingav soojavereline olevus, ning arvata, et tegelikult võin külma kalana vajuda merepõhja, püherdada ennast liiva sisse ning jääda sinna vaikselt tukkuma, sada meetrit vett pea kohal.

Tegelikult see muidugi nii lihtne ei ole, sest ka parimad vabasukeldujad suudavad liikumatult olla hingamata veidi üle kümne minuti. Liikudes, veelgi vähem, sest lihased kulutavad kopsudesse ja verre salvestatud hapnikku palju kiiremini. See on ka väga ohtlik distsipliin, sest vabasukeldumise üks suuremaid staare, Francisco "Pipin" Ferreras on kaotanud oma naise, samuti vabasukelduja, just sügavussukelduse käigus.

Nii et mina pidin seal laua peal tegema midagi hinge kinni hoidmise maailmarekordi sarnast, kuigi ma polnud ammu vee all käinud.

Hingasin sügavalt sisse. Siis veel. Veel. Kümme korda. Suu kaudu. Lugesin hingetõmbeid tagurpidi. Kolm. Kaks. Tõmbasin viimast korda kopsud õhku täis ning tegin skalpelliga esimese läbilõike. See oli arter. Heledat verd pritsis köögilaua peale ja seintele, kuid sain veresoone otsa ruttu kinni pigistatud ja kirjaklambriga kinni pandud. Esimese lõike peale läks pool minutit, kuid nii lühikese aja peale ei olnud mul hinge kinni hoidmisest veel mingit halba tunnet tekkinud, pigem on alguses eufooriatunne, et "näe, ei peagi hingama!" Lõikasin ka teised veresooned südame ümbert läbi ning panin otsad kirjaklambritega kinni. Viis minutit oli möödunud. Nüüd juba tundsin kurgus kerget kriipimist, mis on esimene märk sellest, et õhk hakkab otsa saama. Kiirustasin, ning nihutasin oma uue südamega karbi lähemale ja tegin selle lahti. Seal sees oli kena punane süda koos kõigi oma kodade ja arterite ja veeniotstega. Ma võtsin selle kätte ning vaatasin seda hetke, mõeldes selle noormehe peale, kes oma terve lihase minule oli annetanud. Kobasin oma rinnus, et võtta välja oma räbaldunud südant, kui tundsin, et minestan. Enne seda, kui kõik kadus, jõudsin veel mõelda, et feil.

...

Sa olid leidnud mind köögilaualt, põlenud süda ühes käes ja terve teises. Sa teadsin, kumb nendest on minu oma, kumb võõras. Sa panid ühe minu rindu ja teise valgesse plastkarpi ning viisid selle hoovi prügikastide juurde kassidele. Sa võtsid mu rinnust klambrid ja surusid mind kokku ja õmblesid kinni ja pesid puhtaks ja tõmbasid mulle veel fliisi ka selga, sest sa tead, et talun seda ainult haigena. Üleüldse, millest need fliisid tehakse? Plastikvillaga lammastest?

Ja lõpuks olid sa mind diivanile sikutanud. Siin ma ärkasin. Siin ma nüüd tervenen. Ja minu sees on endiselt see põlenud süda. See on sama palju minu, kui sinu oma. Ja kui see peakski ühel hetkel üles ütlema, siis me teame, et pean vastu veel viis minutit. Hoian siis lõpuni hinge kinni.

...

Pealegi. Kui mul oleks praegu sees mingi kahekümneaastase rullnoka pump, siis ajaks ma vapshee teistsugust juttu ja mingit faking blogi ei kirjutaks.

6 comments:

ansh said...

Polegi väga ammu midagi NII jälki lugenud. Tänud taluvuse piiride nihutamise eest.

Kristian said...

see fliisi koht on jah suht jälk.

Anonymous said...

see on täiesti hullumeelselt hea sissekanne.

Anonymous said...

Hästi.

Unknown said...

see oli nii hea, vaatamata sellele, et ma ei suutnud lugeda umbes 66% tekstist - kannatan elava kujutluvõime häire tõttu ja kõik loetu kangastub elava filmina mu vaimusilma ees...:D rahustuseks sai lõpp lepitav. siiski peaksid need lood kaante vahele panema - saaks raamaturiiulile ilusa väljaande ja midagi üksikule saarele kaasavõtmiseks...:)

Unknown said...

Oh. kui tuus. mulle meeldib mu kujutlusvõime, aga ma pooldaks tervet südant ja trossi juttu, küll aju ajapikku oleks selle normaliseerinud.

Post a Comment