valge vares

Ühel päeval saan ma veel karistuse kõigi nende valede eest, mida ma reklaamides olen inimestele rääkinud.

Ma arvan, et mind muundatakse vareseks. Kraaksu nüüd, Kirsfeldt!

"Mida sa teed, värske vares?" küsin ma endalt. Ma ei oska ju midagi, aga samas ma olen keegi. Proovige ise niimoodi olla miski uus. Äkitselt, üle öö.

Ma mõtlen, kuidas ellu jääda. Ma mõtlen, kuidas esimest kõhutäit saada. Inimesena oli see lihtne. Selveri uksed läksid ise lahti, kui ma nendele lähenesin. Varest ei oota keegi. Loobitakse kividega. Kardetakse. Vihatakse.

Mul on vaja esimene kõhutäis saada. Esimene öö üle elada. Mõtlen prügimägedele ja lihatööstustele, kuid ei oska ühegi juurde minna, sest noh, vaadake, vares ei löö asju guuglisse, et õiget aadressi teada saada. See pole üldsegi nii lihtne. Kuhu teie läheksite, kui teilt võetaks ära käed ja antaks asemele tiivad?

Ma lendan Tallinna loomaaeda. Mul on plaan.

Sest, vaadake, loomaaed on külluse varaait. Seal on kõik kohad vareseid täis, sest ülalpeetavate loomade kõrvalt pudeneb ikka midagi. Kohalikud kured, elevandid ja miilud on nii prisked, et nad lihtsalt ei jaksa kõike nende nina ette tassitud head ja paremat sisse vohmida. Kõik, mis neilt üle jääb, satub vareste noka vahele. Meie noka vahele. Minu noka vahele.

Oma esimese lõuna varesena varastan ma ühelt kängurult.

Oma esimese öö magan ma selle maja räästa all, milles kasvatatakse hiiri madude ja kotkaste toiduks. Ma limpsan keelt majast kostva lakkamatu piiksumise peale, kuid ma ei oska veel mitte midagi uste ette pandud lukkudega peale hakata.

"Veel".

Tulge vaadake mind seal kuskil loomaaias mõne kuu pärast. Ma olen kohalike vareste kunn. Mul on võib-olla alles ainult üks silm ja poolteist tiiba, kuid ma kraaksun nüüd kõige kõvemini. Ma olen tiigripuurist ära toonud ribitüki. Näpanud lastelt kommi. Muugin iga kell nokaga lahti pargitud autode uksi ja varastan pardatshikist shokolaadi.

Ja kui te seisate seal minu puu all ja räägite minuga, siis ma vastan teile vareste keeles, sest olen juba unustanud inimese moodi kõnelemise. Ma ei tunne enam sellest puudust. Sest kuidas saab puudust tunda see, kes oskab oma jõul lennata linna kohal. Laseb ennast tuulel pillutada. Vaatab teid oma ainukese hea silmaga, mis on tehtud mustast pärlist.

Ma jätkan reklaamivalede rääkimist. Jään pikisilmi ootama oma karistust.