veits vilu

Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma käin talvel lühikestes pükstes jooksmas. Need, kes mind tunnevad, ei pea seda millekski.

Kõik teised aga proovivad mulle alati midagi järgi hüüda. Minu lemmikud on järgmised:

• Jalad külmuvad ära!
• Respekt!
• Jumal küll!

Kõige uhkem olen ma "Respekt!" üle, kuid ka see, et mind on Universumi Loojaks peetud, on päris okei.

Tegelik põhjus, miks ma seda jama jätkan, ei ole üldse soov ära teenida tunnustust. Oo ei. See kõik on hoopis ettevalmistus. Enese kohandamine madalamate temperatuuridega. Lume ja lörtsiga harjumine. Soov osada ulguda nagu tuisk. Olla sama läbipaistev nagu jää.

Need, kes mind teavad, on kuulnud minu soovist Antaktikas ära käia. Ja ma ei plaani sinna minna tunkedes ja paksus jopes.

Ma tahan olla Antarktikas uikkarite väel. Üks iseennast säilitav autonoomne süsteem, mis võib olla külmas viiskümmend aastat. Magada jääpangal kerratõmbunult. Sirutada ennast valgete hangede vahel pühapäevahommikul nagu valgete linade vahel ja vaadata muiates gore-texi pakitud polaaruurijaid, kes minu pilgu peale õudusega oma tossavatesse masinatesse jooksevad ja mind keset seda isoleeritust unustada üritavad.

Ma olen nagu see jääkaru maakera pealael, kes ujub kümneid ja kümneid kilomeetreid üle ulgumere. Sest ta lihtsalt suudab.

Aga mina möödun surnud seiklejate külmunud karkassidest ja tuletan meelde "Maailm ja Mõnda" sarja mustvalgeid fototahvleid. Nad sõid oma koeri. Neil oli see niimoodi välja arvestatud, et teel lõunanabale veavad koerad rasket toiduvoori. Sedamööda, kuidas toit vähenes, läks vähem vaja ka koeri. Ja osa koertest arvestati kohe alguses toidu hulka.

Ma lähen jalgade platsudes mööda keiserpingviinide kolooniatest ja lehvitan neile, vastust ootamata. Emad on merel, et süüa kõhud täis ja võtta ette suvine vahetus, sellal kui isased keiserpingviinid talvituvad keset kõige suuremat tuisku, hoides veel koorumata muna oma jalgadel. Nad meenutavad mulle poe välisukse juures trügijaid 90ndate alguses, kui Kaubamajja oli tulnud müügile vetsupaberit.

Ma jalutan kõige külmemal kontinendil paljajalu. Võib-olla käin lõunanabal olevas Amundsen-Scotti polaarjaamas ja küsin, ega's neil mulle tassi kakaod laenata ei ole. Võib-olla ka mitte, sest mõnes mõttes oleks see sohitegemine.

Jah, just seetõttu jooksen härmas jalgadega veebruarituisus.

Aga ükskõik, kuidas ma ka ei proovi, ikka ei tee ma ära sellele vanamehele, kes käib keset talve Pirita tee ääres suspede väel trennimas, käes labakud ja hantlid.