võlgniku surm

"Palun ärge tehke mulle haiget, muidu ühel tüübil on põhjust jälle blogida," olid minu võlgniku viimased sõnad, kui mingid kaagid ta möödunud nädalal Londoni lähistel hostelis mõrvasid.

Minu võlgnik, T. oli sinna pagenud minu ja veel kümne võlausaldaja eest. Ta oli kõigile meile võlgu. Suurelt. Ameerika riigivõla mastaapides.

Alguses laenas ta ainult natukene, ühe äri vigade lappimiseks. Siis oli vaja uut laenu, et lappida eelmist võlga. Siis jälle uut, et see kinni toppida. Ja nii edasi, ja nii edasi, meretäite viisi, kuni lõpuks lülitas ta telefoni välja ja pages minema. Tema elukaaslane laiutas vaid käsi ja ütles, et T. lahkus lihtsalt ühel hommikul.

Kõik muutusid närviliseks. Kõik hakkasid "oma mehi" talle järele saatma. Mina kaasa arvatud.

Keegi teistest võlausaldajatest oli ilmselt minust ettevõtlikum. Isegi minu inkassost ettevõtlikum.

See oli alles nädal aega tagasi, kui me arutasime koos võlgade väljanõudjatega minu asja, rahulikult, kohvitassi ääres.

"Et kas murrame mõlemad jalad või ainult ühe?" küsis inkassomees.

Ma olin oma vastuses veidi ebalev, nii et ta seletas sõbralikult juurde: "Ühe jala murdmisega on see, et siis nad tavaliselt ei võta asja väga tõsiselt. Kahe puhul on neil selge, et järgmine samm on veel hullem. Noh, millegi ära lõikamine. Tavaliselt kõrvad. Nägu. Midagi sellist."

Ma ebalesin ikka veel, ning teine inkassomees rüüpas pisikesest kruusist oma cappucinot ja poetas nii mokaotsast: "Me võime muidugi alustada üldse hobusepeaga. Poetame selle talle voodisse. Klassika. Omamoodi stiilne. On teil mingeid erisoove hobuse tõu osas?"

"Tori?" küsisin, sest ma ei teadnud muid hobusetõuge.

"Tori peaksime ise Inglismaale kaasa võtma," seletas inkassomees asjalikult, "ja see on teile mõttetu kulu. Ma soovitan valida mõne kohaliku tõu hulgast. Belgia soojavereline on päris kena. Aga teate mis! Ma usun, et teie puhul sobiks isegi veidi kiiksuga lähenemine. Mis te arvate, kui me paneme teie võlgnikule hoopis shetlandi poni äraraiutud pea padja peale? Ah, vat see oleks alles midagi erilist!"

"Ei tea, äkki on kallis..." küsisin ebaledes, "ma niikuinii arvestan, et see võlg on juba korstnasse kirjutatud ja lisakulud..."

"Jalgade murdmine ja hobusepead on kõik meie teenustasu protsendi sees," ütles üks inkassomeestest laia zhestiga. "Selle pärast ei pea te muretsema. Äkki hoopis tikkude küünte alla ajamine? Või ma tean! Sunnime teda teletupse vaatama! Tavaliselt see toimib. Kuule, millal meil see lennuk läheb?" küsis ta teise inkassomehe käest ja tellis veel ühe saiakese.

Ja täpselt samal ajal, hoopis kuskil mujal tulid mingid ettevõtlikud mehed minu võlgniku hostelituppa ja tapsid ta ära.

T. pandi voodisse ja mässiti voodikatetesse. See tehakse püstoliga läbi teki. Nii ei kosta teistesse tubadesse. Nii ei pea nägu nägema.

Oh, ma ei kujuta ette, milliseks T. nägu selle aja peale oli muutunud. Juba siis, kui mina teda viimati Eestis nägin, olid ta silmad sellised, nagu peseks ta neid äädikaga. Punased, hiilgavad, põletikulised.

"Ei ole mõtet muretseda. Ma maksan ära. Usu mind." ütles ta murduval häälel.

Ma uskusin.

Kuid ta reetis minu usu, jättes mind kõigest ilma. Nüüd loen ma meili, milles on kirjutatud, et "tuli inglismaalt täna, et jah oli küll kuid juba nädal aega surnud. Põhjus kuidas see juhtus seda hetkel küll ei avaldatud." Proovin mõttes T.-d leinata, sest üks minuga sarnane orgaaniline olend on lakanud eksisteerimast, kuid samas mõtlen, et fakk, ta pani mu papi pizdiiti!

Ma ei jäta seda asja nii. Ma muutun moraalituks.

Käin läbi kõik tema tuhat leske ja tuhat last. Taon kõigi nende uste taga ja ütlen, et isade patud nuheldakse laste peal. Sellest saab minu elutöö. Ma võtan ennast päevatööst lahti ja käin iga selle naise ja lapse juures, võtku see aega kasvõi kümme aastat. Ma pressin sisse uutesse pappmajadesse kuskil soise põllu peal ja võtan kaasa mõned vaasid, mida ma saan maha müüa, et T. võlga tasa teha. Siis lähen suurde paneeltorni ja taon lahti metallukse ning võtan kaasa lapse pleikkari ning saan selle eest jälle mõned tuhanded.

Ja ühes Supilinna majas võtan ära ühe noore naise emapalga. Sest see kuulub minule. Võlausaldajale.

Ma olen moraalitu. Kuid ma nõuan seda, mis on minu oma. Nemad nutavad. Mina nutan ka. Võlgniku surm on hirmus asi.

"Mobiiltelefon, millele te helistate, on välja lülitatud, asub väljaspool teeninduspiirkonda või kuulub omanikule, kes on surnud."