kuradi lumi

Mäletate, alguses oli see lahe. Valget värki tuli ainult lehekirme jagu. Siis nii, et varbad hakkasid maha jälgi jätma. Ja siis niipalju, et vaatasid hommikul aknast välja ja hüüdsid mõttes, et "juhhei, sellel aastal saame valged jõulud!". Mitte keegi ei tundnud lume vastu trotsi, vaid kõigi hing oli täis suurt rõõmu. Minul kaa. Oo jaa.

Siis aga hakkas seda värki taevast juba kõvasti juurde hiilima, täiesti hääletult. Varsti leidsime, et lumi pressib sügavamates hangedes saapasäärest sisse ja see oli kuidagimoodi saanud ka asjade allküljele. Räästaste alla. Kangialuste lagedesse. Puuokste allküljele. Mis mõttes? Kuidas saab ülevalt sadav asi saada kuhugi alla?

Ja siis tuli seda nii palju, et autod jäid hoovi kinni ja kojamees tõi külmetavatele majaelanikele hõõgveini, et neil oleks hea oodata, kuni ta nende masinad välja kaevab. Ma vihastasin, kui autovõtmed hange kadusid ja ma lukuabi tellisin ja nad midagi teha ei suutnud, lõid ainult autoakna katki, mispeale ma ütlesin, et "aitäh, seda ma oleksin osanud ka ise teha" ja keeldusin arvet maksmast.

Aga siis prantsatasid terved jäätunud ookeanid taevast alla ja katsid linna tornitippudeni.

Jäi väga vaikseks.

Meie maja tundub nüüd täiesti tühi. Võib-olla on kõik teised oma vooditesse ära surnud; ei oska öelda, sest külmas ma mingit roiskumise haisu küll ei tunne. Nad võivad seal vaikselt pikutada kevadeni, härmatisetriip ülahuulel nagu lapsel, kes on ahnelt piima joonud.

Praegu on akna taga umbne valge sein. See õhkab jahedust ja tappis ära esimesel ööl kõik aknalaual olevad toataimed. Me murrame akna taga olevast seinast jääd ning paneme kamakaid oma palavatele otsaesistele, et toa paksust õhust (ventilatsioon on ammu täis tuisanud!) tekkinud peavalu leevendada.

"Jääaja" multikas ja "The day after tomorrow" on meie majas täiesti keelatud kraam. Need ei aja enam kedagi naerma. Neid ei vaadata enam mitte kunagi. Õigupoolest, plaadid kadusid vist kuhugi ära, eks.

Käpikutes teksti trükkimine on kohmgkdakas.

Kampsunis vannis käimine ei ole fann.

Aga midagi lahedat on ka. Trepikoda on nüüd kelgurada. Tunne on nagu muumidel selles talveloos. Väga lahe. Kui hakata kõige kõrgemalt korruselt alla sõitma, siis saab ühe hooga välisukseni välja põrutada, kui iga trepimademe peal küljega kaapsu võtta ja kõik korrused ühe jutiga alla sõita. Muidugi kogu asi on nüüd pärast paari nädalat täielik bardakk, sest koristajat pole näha olnud. Küll kunagi jõuab sealt kõik need kelgutükid, käsipuu vastu põrutatud ninavere jäljed ja ühe lumememme jäänused ära likvideerida.

"Muumioru lood", hah. See oli lapsepõlves üks mu lemmikraamatuid. Aga nüüd on varsti "Muumia-oru lood," kui asi veel nii kaua jätkub. Me kõik külmume kangeteks kalapulkadeks, mida järgmine tsivilisatsioon hiiglaslikus mikrolaineahjus sulatama hakkab.

Tegelikult, minus ei ole enam trotsi. See on ammu kadunud. Lumi murdis selle. On midagi muud.

Öösiti näen ma nüüd ainult üht und. Et ma ärkan hommikul üles, ja kogu lumi on ära sulanud. Ja mitte niimoodi, nagu oleks kevad tulnud, vaid on hoopis selline tunne, et kogu uputus kestis ainult ühe päeva. Muru oli kogu selle aja lihtsalt paksu valge vaiba all. Peenrad ka. Ja puud on täis rammusaid rohelisi lehti. Suvi oli lihtsalt varjus.

Ma lähen lühikestes pükstes välja. Mul on vana hea "Landeshauptstadt Kiel" kirjadega riidekott ujukate ja rätikuga õlal. Äkitselt kuulen kellegi avatud aknast seda lugu.

Vot see on mu sees.