laena mulle klaviatuuri, vanemuine

No okei, ma tulen nüüd kapist välja ja räägin, millega ma viimased paar kuud tegelenud olen. Et miks mu sõbrad pole mind ammu näinud. Ja miks siin blogis on viimane sissekanne lume teemadel (siiski, hetkel veel väga napilt aktuaalne).

Ma kirjutan raamatut. Õigupoolest, eepost. Õigupoolest, uusversiooni Eesti rahvuseeposest "Kalevipoeg".

Väljavalitud on sellest projektist juba kuulnud, ning mõned ka mahlasemaid palu lugeda saanud, aga nüüd siis karjun kohe kõva häälega.

Mis seoseid teil Kalevipojaga tekivad? Noh, minu jaoks on Kalevipoeg olnud alati üks mõttetu igav taies, mida sunniti koolis lugema. Oli mingi tüüp, kes komberdas oma mõõga otsa ja sai surma. No tore, meil eestlastel on siis selline rahvuskangelane. Hollandlastel on Thijl Uhlenspiegel, vigurivänt ja surematu. Kreeklastel on vapshee vinged vennad, kes jooksevad, hüppavad ja möllavad jumalatega nii kuidas tahavad. Juutide rahvuskangelane on üldsegi eriti kõva, Jumal ise.

Ja meil -- mingi alkoholismi kalduv idikas, kellele peavad madalamad imetajad seletama, kuidas saematerjaliga tuleb pahalasi mätastada?

Jama! karjus Kirsfeldt.

Ja seetõttu tekkis mul möödunud aasta lõpul mõte kirjutada Kalevipoeg 2.0. Teha vanast nõmedast eeposest uusversioon. Tuua tegevustik kaasaega, ning teha sellest selline korralik action-pornvärk a la Quentin Tarantino. Teha "rahvuskangelasest" tõeline superkangelane. Selline, kes killib kõik kollid, sebib kõik tshikid ja näeb seda tehes ka cool välja. Midagi James Bondi ja Chuck Norrise vahepealset.

Hakkasin aastavahetusel kirjutama, ning tänaseks päevaks on Kalevipoja kahekümnest laulust 10 purgis, kahe täismõõdus draftid olemas ning kõigi ülejäänute timeshifti ideed ka olemas.

Tempo on olnud suht karm. Lähedased kannatavad (aga peate kuidagi vastu, eks, kall? :) ja uneaeg ka. Ega's muidu ma reedel Kuldmunal silmad kinni ei kõndinud.

Aga asi liigub, mis tal muud üle jääb :) Põhimõtselt on siin plaan edaspidi kirjutada sellest, kuidas kirjutan. Mõte on mitte väga kauaks kuskile ära kaduda, aga noh, nüüd te vähemalt teate, kui nii peaks juhtuma.

Siin ka väike sneak-peek. Jep, asi on regivärsis. 400 lehekülge regivärssi. Uah.

Laul 3, "Kalevipoegade jahilkäik"

Kalevite noored pojad

läksid rahu valvamaie,

Afganistaani teenimaie,

kõrbe mööda kõndimaie,

liiva sisse luusimaie,

ESTPLA mundrit kandemaie,

islamiste nottimaie,

terroriste tappemaie,

pommipanipakadesse,

salarelvalaboreisse.

et saaks rahu maale tulla,

et afgaani lapsed saaksid

jälle sealiha süüa.

Kalevite kangelastel

olid pardal mõned püssid

NATO relva rauakesed,

automaadid abimeheks,

kuulipildujada kaelas,

tapvalt dum-dum kuulisida,

laserkiire kahureida,

plahvatuse pommisida,

lõhkamise laenguida.

Saadeti neid luurekäiku,

korda majja peksemaie,

paharette otsimaie,

pommivöödes poisikesi,

salapommi panijaida,

paha plaani pidajaida,

kalazhnikovi käristajaid,

varitsusest tulistajaid.

Kalevite kanged pojad

mürisesid mägedesse,

sõitsid otse orgudesse,

kihutasid ohtudesse.

Kaljunukil kükitasid

varitsusest tulistajad,

seljatagant sahkerdajad.

Suitsetasid oopiumi,

palvetasid päevad läbi,

pihku peksid pidevasti.

Kui seal sõitsid Eesti mehed

pahaaimamatult platsi,

äkitselt kui püha viha

langes Kalevite pääle kuule,

tuhandeida terroriste,

massiliselt musulmane.

Aga kõige noorem venda

andis pardakahuritest tulda,

küttis karvikutel tina,

virutas neist vere välja.

Vennad panid seljad kokku,

seisid kakeluse keskel,

tapsid tõpraid tosinates,

surmasivad sadadella,

killisivad kõik nad ära.

Lõpuks kange noorem venda

hampelmannid habetpidi

köitis kokku suureks pundiks,

viskas kogu kirjut kimbu

hummeri pagasnikusse. //