holy mountain

Mis on ühist sinilindudel, mis lendavad välja inimeste rinnus olevatest kuuliaukudest ja Jeesusel, kelle kaelal olevast mädapaisest tõmmatakse välja sinine kaheksajalg?

Mitte eriti palju, kui just ei ole tegu Alejandro Jodorowsky filmiga "Holy Mountain" (1973).

Väga hull kraam. Väga hull rezhissöör. Umbes nagu Fellini, kellel on rohud võtmata.

See on film, mille kahest tunnist võib võtta suvalise sekundi, ning sellest sekundist suvalise kaadri, ning seal on igal juhul näha midagi täiesti uskumatut. Proovisin järgi.

Selle filmi treiler näeb välja selline, et tegu on väärastunud, võib-olla isegi ohtliku filmiga. Tegelikult aga mitte, sest "Holy Mountain" on segu Gabriel Garcia Marquezi romaanist "Sada aastat üksildust" ja Monty Pythoni totrustest. Naljakas, mitte hirmus.

Võib lausa ette kujutada, kuidas mõningaid filmi kujundeid välja mõeldi.

"Nii," mõtleb Jodorowsky. "Mul on nüüd vaja midagi kreisit. Kääbus, okei, kääbus. Mida ta teeb? Eee... jookseb. Ei, hüppab. Ei, midagi rajumat, taob jalgadega, väga hea, taob jalgadega! A mida ta taob? Koera. Ei, liiga tavaline. Leierkastimängijat, ei ta ei ulatu. Mannekeeni, maas lamavat mannekeeni, väga hea, just! Aga oot! Mul juba on siin filmis kääbused! Mis selles kääbuses on siis erilist? Ahah! Ilma käteta! Ja natsikiivriga! Väga hea".

Selles filmis on oma väga kõva sisemine loogika. Aga see on unenäoloogika, sest siin on nii nagu unenägudes, kus paljud asjad on reeglipärased, mis sellest, et need reeglid päris maailmas ei kehti.

Tselluloidpoeesia.