hääl on ära

No ikka täielikult. Räägin ainult sosinal. Ja see on nii vaevatu.

Sosinal ja täishäälega rääkimise vahe on see, et sosistades kasutab inimene helide ja häälikute moodustamiseks ainult oma suu, huule ja keele erinevaid asendeid. Täishääles rääkimisel lisandub sellele ka kõris olevate häälepaelte kasutamine.

Seda erinevust on väga lihtne tunnetada. Helitud kaashäälikud, nagu p ja t on alati välja öeldud "suu sees", sosistades. Neid ei saagi muud moodi hääldata, "rinnahäälel". Samas kõiki täishäälikuid ja helilisi kaashäälikuid, nagu näiteks b ja d saab öelda resoneerivate häälepaeltega, peale selle, et neid saab ka sositada.

See vaikne kõne on palju lihtsam. Ja kuna see on nii vaikne, siis see paneb kõik teised rahunema ja kuulama. Ja nagu austusest vaikse kõneleja vastu, samuti sosistama.

Mõtlesin, et mis oleks siis, kui me kõik, kogu aeg kõneleksime teineteisega niimoodi.

Meie igas sõnas oleks siis maagiat.

Sest täishääles kõnelemine on meie argine igapäevahääl. Sellega ostame leiba ja vaidleme raha üle. Hääl, millega käsutame armeesid, saadame teisi inimesi persse ja jaurame suveõhtul naabri juures.

Aga sosinal ei see saa ühtegi sellist asja teha. Sosinal öeldud head asjad on palju paremad. Ja halvad, vähem halvad.

Sosistatud valed on alati magusad.

Muidugi, mõned asjad oleksid selle maagilise häälega päris kentsakad. Rokk-kontserdid oma väga vaiksete artistidega ja väga pingsalt kuulava staadionitäie rahvaga. Diktaatorid oma mahasosistatud kõnedega. Hoopis teistsuguse Laulupeoga.

Ja paljud asjad jääksid üldse tegemata, sest ega sõda ei saa sosinal välja kuulutada.

Ja kui me kõik kõneleksime kogu aeg üksteisega sosinal, siis ei peaks me oma kallima juurde minnes enam kunagi häält vahetama. Vaid räägiksime alati nii, nagu on õige.

Jah, see koht, kus me praegu elame, oleks hoopis teistsugune. Üks vaikne planeet. Ilmselt väga sinine.